Tuesday, November 16, 2010

Abielutõotus (Armastuse lugu. Elizabeth Gilbert)

Väljavõte neljandast peatükist Abielu ja meeletu armumine.

Meeletu armumine põhjustab psühholoogide sõnul "mõtlemishälbe" - olukorra, kus ei suuda keskenduda millelegi muule peale oma armsama. Kinnisidee võimusesse sattunu jätab hooletusse kõik muu - oma töö, inimsuhted, kohustused, söömise, magamise, tööl käimise - ja pühendub armuunelmatele, mis muutuvad peagi korduvaks, normaalset elurütmi segavaks, kõike muud kõrvale tõrjuvaks. Meeletu armumine muudab keemilisi reaktsioone su ajus samamoodi nagu rahustite ja ergutite kuritarvitamine. Teadlased avastasid hiljuti, et meeletult armunu ajus toimuvad protsessid ja meeleolu kõikumine sarnanevad kangesti kokaiinisõltlase ajutegevusega ja kapriisidega - tuleb välja, et pole midagi imestada, sest meeletu armumine ongi sõltuvuse vorm koos mõõdetavate keemiliste muudatustega ajus.
Meeletu armumise asjatundja, antropoloog doktor Helen Fisheri sõnul on meeletult armunu nagu narkomaan "valmis ennast alandama ning riskima elu ja tergisega, et ainult ihaldatu kätte saada." Fisher juhib tähelepanu sellele, et paljud lapsed eostatakse just armusuhte esimese kuue kuu jooksul. Hüpnootiline hingeseisund võib kergesti viia eufoorilisele andumisele ja õnneuimas naisel on suurem oht kogemata rasestuda. Fisher on välja uurinud, et inimesed on eriti altid meeletult armuma eluperioodil, kes nende hingeline seisund on tasakaalust väljas ja nad on kergesti haavatavad.

Haige hing ja madal enesehinnang tegid minust lihtsa märklaua Amori nooltele ja te ei kujuta ette, kui rängalt ma pihta sain. Tookord oleks mu uus silmarõõm võinud vabalt kanda kaelas suurt silti kirjaga VÄLJAPÄÄS - ja mina sööstsin kõhklematult selle poole, kasutades uut armastust ettekäändena vanast suhtest pääsemiseks, et kohe hüsteerilise veendumusega endale kinnitada: just see inimene on kõik, mida ma elult vajan.

Meeletu armumine on hoopis midagi muud kui armastus, rohkem nagu armastuse kahtlase kuulsusega nõbu, kes alati kõigilt raha laenab ega suuda ühelgi töökohal püsida. Kui sa kellegisse meeletult armud, ei vaata sa tegelikult seda inimest: sa satud pigem oma kujutluste lummusesse, joobud sellest täisulikust unelmast, mille sa oled projitseerinud võhivõõra inimese kujutisele. Sellises hingelises seisundis on meil kalduvus omistada kallimale ükskõik milliseid tegelikke või väljamõeldud suurepäraseid omadusi. Me näeme temas lausa jumalikke jooni, olgu pealegi, et perekond ja sõbrad oma mõistmatuses meie seisukohti ei jaga. Lõppude lõpuks võib ühe mehe Venus olla kergesti teise mehe silmis rumal hani ja sinu isiklikku Adonist võib keegi teine pidada tüütuks luuseriks.

Muidugi näevad kõik armastajad - ja peavadki nägema - oma armastatut läbi roosade prillide. On täiesti loomulik, isegi sünnis, et me kallima headele omadustele mõttes veidi juurde paneme. Carl Jungi arvates kujutavad iga armuloo esimesed kuus kuud endast perioodi, mil armunu näeb seda, mida ta näha tahab. Freud nimetab meeletult armumist napisõnaliselt "objekti ülehindamiseks", kuid Goethe ütleb veel paremini: "Kui kahte inimest õnnestab üksnes teineteise olemasolul, on alust arvata, et nad on eksiteel."

Õnn (Elavad mõtted. Anatoli Nekrassov)

“Kui tahad olla õnnelik, ole seda!” kuid soovist üksi on vähe, on vaja tööd teha, seejuures töötada loominguliselt. Kuid igasugust tööd on vaja õppida, seda enam tuleb õppida õnnelik olema. Selleks on vaja:

  • Teadvusta endale, et kannatused ei ole ainus ja parim tee elus, tuleb õppia elama kannatusteta.

  • Näha oma elus alati õnne elemente ja toetud neile. Õnn ehitatakse alati õnnelikule vundamendile.

  • Olla vaimselt haritud, see tähendab aru saada ümbritsevast, tunnetada kõige seotust Universumis.

  • Pidevalt õppida armastama (teha “armastuse tegusid”).

  • Õppida aru saama südame peenematest aistingutest, pidada nõu nendega ja selle põhjal teha õigeid samme.

  • Olla aktiivne, loominguliselt läheneda igale eluhetkele.

  • Püüda pidevalt avada oma paremaid omadusi, elada põhimõtte järgi: olla täna parem kui eile (enda suhtes).

  • Oma teel kohatavast ei tohi midagi eemale tõugata – tõetera on kõiges ja need tuleb üles leida.

  • Mõista, et paar loob lõpmatu õnne ruumi ja püüda end just paaris teostada.

  • Elada täisväärtuslikku elu, loobumata ühestki selle osast ja täita see sügava inimlikkusega. “... On see mis igavene – inimlik” (A. Fet).

Alandatud mees (Elavad mõtted. Anatoli Nekrassov)

Alandatud mees muutub agressiivseks. Just läbi agressiivsuse, jõudu kasutades püüab ta kuidagi ennast teostada, kompenseerida alandamist. Mees võib sellises seisukorras riidu minna sõpradega, tekitada segadust oma alluvate seas, katkestada mingi tegevuse või “lihtsalt” juua end täis ja käia närvidele lähedastele, alustada sõda oma naabriga või teise riigiga, tõestades sellega naisele oma jõudu. Meeste alandamine on paljuski perekonna, tööalaste ja koguni poliitiliste problemide põhjuseks.

President Clintoni ajal oli märgata, et niipea kui ta ümber tekkis skandaal, mis alandas tema eneseväärikust, hakkas ta kohe “ennast näitama”, kasutades selleks talle antud seaduslikku jõudu, armeed ühes või teises regioonis.

Alandatud inimene püüab alandada kedagi teist. Ameerika ühiskond, sealsed naised ei saa sellest aru, et alandades mest, presidenti, alandasid nad oma maad ja tekitasid Ameerikale uue probleemide ringi.

Kõige suurem alandus mehele on kui teda haletsetakse. Ei austata, ei vaimustuta, ei hinnata, vaid tuntakse kaasa. Kaastunde energia on suurim purustav energia inimese jaoks, eriti mehe jaoks.

Kui inimest haletsetakse ja see kaasneb tema hääbumisega, siis püüab ta ennast teostada ja võib selleks suvalisi vahendeid valida. Ühel momendil võib mees hakata alandama oma haletsejat. Sellisel juhul tulevad haletsejale tagasi tema valed tunded ja teod.

Miks kasutatakse suhetes nii tihti kaastunnet? Sellepärast, et tema väljendamiseks erilisi pingutusi vaja ei ole. Palju raskem on inimest austada (mõistus ju nõuab – mis põhjusel austada?) ja eriti raske on armastama hakata (ka siin esitab vahel mõistus küsimuse – mille eest?). Ja seal, kus on kaastunne, on austusele ja armastusele raske kohta leida. Haletseja peab aru saama, et kui ta ei suuda haletsuselt üle minna austusele ja armastusele, siis peaks ta kõrvale astuma ja andma mehe teisele naisele, kes ei pruugi olla nii haritud ja kultuurne, kuid võib teda austavalt armastada. Siin aga ilmneb juba kaastunne enda vastu, omanditunne, hirm üksijäämise ees. Ja piinad kestavad, toimub perekonna edasine langus ja probleemid lähevad üle lastele...

Naine, kes Sa oled? (Elavad mõtted. Anatoli Nekrassov)

… palju on juhtumeid, kus naine võtab enda peale mehe ülesanded. Vähehaaval, endale ja ümbritsevatele märkamatult koormab ta ennast ikka rohkem ja rohkem. Juba kannab ta kogu perekonna koormat ja pealegi teenib kohati rohkem kui mees. Võtnud juba kõik mured enda kanda ja kui olukord muutub väga raskeks, süüdistab ta meest selles, et see midagi ei tee. Kuid kes õpetas mehe selliseks? Miks Sa siis läksid sellisele mehele?

Muidugi, ise kõike teha on lihtsam, püüda leida tarka lahendust, olla kena ja õppida armastama, tähendab olla naine! See vaev tasub end hea tervise näol, perekonna õnne, mehe karjääri, laste hea tuleviku näol. Vastasel korral istuvad nii mees kui lapsed naisele kaela peale. Ja siis muutub naine juba hobuseks …

Armastus vanemate vastu (Elavad mõtted. Anatoli Nekrassov)

“Me niigi andsime kõik lastele, las nad nüüd tagastavad selle meile.” selline suhtumine segab laste täisväärtuslikku arengut ja vanemate endi pikka, tervet ja õnnelikku elu. Ütlete: “Kuidas siis muidu? Lapsed peavad ju kindlustama kõrges eas vanemate elu.” Kui paradoksaalselt see ka ei kõla, kuid lapsed ei ole vanematele midagi võlgu! Nad tulid siia ellu oma ülesandeid lahendama!

Paljud laskuvad eksimuste kütkesse ja arvavad, et laste armastust ja austust võib saavutada suurema tähelepanu ja vahendite paigutamisega neisse. See on sügavalt ekslik! Lapsed armastavad tõeliselt neid vanemaid, kes armastavad ja austavad üksteist ja on pika ja õnneliku elu eeskujuks.

Üheks ematunde põhiliseks koostisosaks on egoism ja see on küllalt levinud nähtus. Energeetiliste ilmingute uurja V. P. Gotš räägib, et need vanemad, kes ei realiseerinud ennast elus (kuid selliseid on suurem osa), esinevad ühel või teisel moel oma laste või lapselaste suhtes vampiiridena. Nad istuvad energeetiliselt oma laste kaela peal, kuigi esmapilgul paistab, nagu aitaksid nad lapsi igatmoodi, ka materiaalselt. Peaaegu kõik vanemad on kindlad: “Kuidas siis muidu, laste aitamine on ju meie kohus!” On olemas lihtne seadus: mida rohkem aiavad vanemad oma täiskasvanuid lapsi, eda enam piiravad nad vahendite võimalikku tulekut laste tegevusvälja, millega nendel muutub aina raskemaks ise raha teenida.

Kogemused näitavad, et vanemad, kes on tugevalt lastega seotud, võivad sageli ja raskelt põdeda, et endale tähelepanu tõmmata, eriti kui lapsed tahavad vanematest eemalduda. Nad püüavad igati kaastunnet esile kutsuda ja võtavad sellega lastelt energiat. Sellisel juhul on lastel raske realiseerida ennast elus, neil tekib palju tervise, peresuhete ja rahalisi probleeme.

Tõeline armastus vanemate vastu avaldub püüdes aidata vanematel omadada õiget maailmavaadet, õpetada armastama ennast ja teineteist, vabastada nad raskest füüsilisest tööst, täita nende elu vaimse sisu, rõõmu ja armastusega. On vaja teha kõik sellest, et nad oleksid teineteisele lähemal, unustalsid solvumised ja vastastikused pretensioonid, et nende elu muutuks üha huvitavamaks. Üksikutel aidakse muuta vaadet elule ja võimalusel leida paarilist. Ühesõnaga aidake vanematel saada õnnelikumaks, et nad naudiksid elu.

Vanemate parim abi lastele on mitte segada neil oma elu elamast. Ja laste parim abi vanematele on aidata vanematel luua oma õnne.


Armukolmnurk (Elavad mõtted. Anatoli Nekrassov)

Paljud tekitavad armukolmnurki, saamata aru, miks nad seda teevad, - ja säilitavad samas perekonna ning kuidagiviisi veavad elu lõpuni välja. Naine võib kahtlustada, teinekord isegi teab oma mehe teisest elust, kuid kannatab laste pärast, et mitte üksikuks jääda. Olgem nõus, et sellises peres on raske avaneda tõelisel armastusel, luua õnne ja Paari. Sama teed lähevad lapsed, kuid halvemas variandis, liikudes mööda probleemide spiraali allapoole.

Kuid kas tee läbi kolmnurga on ainus ja parim perekonna päästmise variant? Muidugi mitte ja selleks, et teisi Teid leida, tuleb jõuda sügavamate põhjusteni. Tegelikult peituvad põhjused naiselike ja mehelike omaduste avanematuses. Isegi kui “harmooniline” mees ei suuda aidata oma naisel avada naiselikkust, kõrvaldada uhkust, armukadedust, siis ei ole ta küllaldaselt mees!

Ja see on nii. Psühhoanalüütikud on kindlaks teinud, et mees, kes valib paljude naiste vahel, on tegelikult ebakindel, kompleksidega, vähearenenud, rahulolematu inimene, kes ei saa hakkama naistega igapäevaste ja sotsiaalsete küsimuste kompleksis ning sellepärast püüab saavutada eneseusaldust seksuaalse aktiivsuse kaudu.

Mehelikkust ei tohi samastada seksuaalsusega. Just selline samastamine tekitab väärarusaamu ja palju probleeme. Meestele sisendatakse juba lapsest peale, et seksuaalsus on mehelikkuse mõõt. Siit ka stereotüüp, et kõik mehed on isased, kellega naised just sel põhjal suhteid loovad, õigustades sellega nende mehelikke tegusid.

Mehelikkus kannab endas võimalust luua algset impulssi mitte ühes, vaid kõikides olemise sfäärides. Ja mida laiem on mehe loovate impulsside spekter, seda mehelikku ta on. Mehe kõige kõrgemaks omaduseks peetakse SUUREMEELSUST. See tähendab suure hinge olemasolu, mis on täies mahus avatud ja loov!

Sellised “mitte täiesti mehed” otsivad terve elu harmooniat kuskilt kõrvalt, unustades iidse elutarkuse, et maailmas eksisteerib üksainus naine, kuid erinevate nägudega. See tähendab, OMA NAISES VÕIB JA ON VAJA LEIDA KÕIKE SEDA, MIS ON OLEMAS KÕIKIDES MAAILMA NAISTES! See ongi tõelise mehe tunnus! Võrdselt kehtib see ka naiste suhtes!

Ja tõesti, vahel tekib selline olukord, kus inimene on iseloomult kergesti armuv, tal on vajadus uue seksuaalse kogemuse järele, samal ajal rõhub aga moraalne vastutus: soovimatus tea haiget oma naisele ja teistele naistele. Ja nii piinlebki inimene ja “vägistab oma hinge”, kes tuli siia maailma ometi rõõmustama!

Mis teha? Mitte piinata oma lähedasi – see teeb haiget enda hingele. Kuidas siis järgida tähtsat põhimõtet:”Ära kunagi reeda oma hinge!” Ja siin algavadki probleemid. Inimesed lähevad sageli oma teise armastuse varjamise teed ja alustavad kaksikelu. Või lämmatavad endas armastuse, mis tekitab veel suuremaid probleeme.

Püüdke leida kosmilistele põhimõtetele tuginedes: ”Suhtu teistesse nii, nagu sa tahad, et sinusse suhtutakse” ja “Ära suhtu teistesse nii, nagu sa ei soovi, et sinusse suhtutakse.” Lakkasite armastamast, ei suuda rohkem kohtuda, siis nii tehkegi, ja kui see juhtub Teiega, siis käituge väärikalt. Kui Te ei leia vastuarmastust ja Teid ei soovita, siis saage aru, kui raske on inimesel, kes ei suuda samaväärselt vastata teise inimese tunnetele, astuge kõrvale ja ärge tehke sellele, keda armastate, elu keerulisemaks. See ongi tõeline armastus!

Ei tohi olla pealetükkiv! Sundimine on esimene samm vägivalla poole, mis võib välja areneda suureks eluprobleemiks. Üks sundis peale oma armastuse, teine hakkas haletsusest armastama ja nende tunnete alusel loovad inimesed perekonna. Hiljem piinlevad kogu elu.

Veel on armukolmnurkade tekke põhjuseks seisak arengus, ühel puhul muutub mees naisele vähehuvitavaks ja teise puhul naine, kes on pühendunud majale, lastele või tööle, ei huvita enam meest. Tihedamini põhjustab kõrvalhuvi tekke millegi uue otsing. Pideva liikumise, arengu puhul kolmnurka ei teki.

Teadkem, et kõik suhted jätavad jälje inimese infovälja (biovälja). Bioloogias on kasutusel mõiste “morfogeenne väli”, mille mõjudega on võimalik seletada mõningaid arusaamatuid fakte näiteks võib naine sünnitada oma mehel lapse, kes sarnaneb naise kunagise armastatuga. See tähendab, et morfogeenses väljas võib kaua säilida informatsioon teisest inimesest, eriti kui tegemist oli väga suure armastusega. Need jäljed kaovad läbi andeksandmise, usalduse, aususe, armastuse ja vabaduse.

Muidugi on igapäevast rutiinset elu ja keerulisi mitmekihilisi suhteid peres raskem muuta hinge ja ihu peoks, kergem on seda teha kusagil kõrval. Raske on väljendada kogu aeg järjest rohkem ja rohkem armastust lähedase inimese suhtes – see on mitte lihtsalt raske, vaid väga raske. Eriti siis, kui teine poole ei soovi seda armastust (see näib nii vaid esmapilgul), kergem on end maha laadida mujal. Kuid valides kergema tee, suundub inimene väga keerulise, vahest isegi ummikteele.

Inimene on algselt vaba ja kui ta satub perekonna raamidesse, toimub võitlus sisemise vabaduse ja välise “mittevabaduse” vahel. Algul, kui mehe ja naise vahel on armastus, realiseerub püüe vabadusele selles ja mõlemad tunnevad end koos olles mugavalt. Kuid see seisund säilib seni, kuni nende vahel õitseb armastus – rõõm armastada, mis annab kõik ega küsi vastu midagi!

Niipea kui ühel neist tekib isikliku omandi tunne armastuses, mis ütleb: “Sa oled minu!” - algavad kohe probleemid. Hing, millele püütakse peale suruda omandi seisundit, hakkab pekslema ja väljapääsu otsima. Sellisel pinnal sünnivadki “kolmnurgad”.

Ülaltoodu põhjal võib kerkida õigustatud küsimus: lahutus või uue perekonna loomine – on see halb või hea? Paljud ütlevad, et see on halb! Kuid kas see on ikka alati üheselt nii? Ei tohi olla kategooriline selles peenes küsimuses.

Mõnel tuleb minna teisele ringile, vahest veel kolmandale, kuni ta ei küpse vaimselt, ei saa oma vigadest targemaks. Püüdes meeleheitlikult säilitada perekonda, mida tegelikult pole olemas ja mitte midagi tehes iseenda muutmiseks, teevad inimesed veel rohkem kurja endale, oma lastele, Maailmale. Paljud juba loovad perekonna ilma armastuseta, seejärel elavad nii terve oma elu õppimata armastama. Kuid kas see on siis elu? See on vegeteerimine. Mida võivad sellised vanemad oma lastele anda?

Inimesel, kes on sellises abielus ja kohtab armastust, on reaalne võimalus luua õnnelik perekond ja parandada laste saatust. Kuid paljud naised kardavad seda sammu. Neid hoiab tagasi hirm ebameeldivuste, hukkamõistu, tagarääkimise ja üksilduse ees, hirm kanda endal lahutuse pitserit. Tihti saavad takistuseks ka materiaalsed ja eluaseme küsimused. Otsustava sammu eest hoiab tagasi orja psühholoogia, mis on sisse kasvatatud vale maailmavaatega. Inimese individuaalsus ei ole avatud, isiksus on alla surutud, pähe on tuubitud vana-vene kombeõpetuse reeglid, usudogmad ja igale-poole-nina-toppimise moraal. Kõik see segab inimesel teha elus õiget sammu.

Muidugi ei ole see kõik lihtne. Õige otsuse langetamisel võib abiks olla järgmine informatsioon. Luues uut perekonda tuleb teada, et siia võib kaasa tuaa endise elu lahendamata probleeme. Ja, et uue perekonnas oleks vähem probleeme, oleks vaja lahendada mõningad küsimuse. Esiteks ei tohi olla pretensioone oma endise abikaasa vastu. Peab aru saama, et mõlemad tegid vigu, võtma ka endale vastutuse juhtunu eest, kuivõrd selge ka ei oleks teise poole süü. Veel parem, kui palutakse teineteiselt andeks, kas või mõttes. Selline kahetsus kergendabtunduvalt vastutust tehtud vigade eest ja parandab hingeseisundit. Kiiremini peaks mööduma solvang, valu, agressioon, see tähendab kõik negatiivsed mõtted, tunded ja teod endise abikaasa aadressil, kuidas ka asjaolud ei kujuneks! Kõige tähtsam on armastuse säilitamine! See on väga tähtis – mitte hävitada, vaid säilitada armastus teineteise vastu. See on edasise elu õnne ja armastuse garantii.

Teiseks on vaja rakendada kogu jõud selleks, et armastus uues perekonnas pidevalt suureneks! Ainult sel moel võib kiiresti ja probleemideta lahendada eelmise abielu probleemid, pehmendada sugulussidemeid ning tagada endale ja lastele õnnelik elu. Kui Te olete nende tingimustega nõus, siis edasi! Kuid kui Te väga kahtlete, kui Te ei tunne endas küllaldast armastust ja jõudu, püüdke leida lahndus oma endises perekonnas.

Tähtis ei ole situatsioon ise, vaid sellest väljumine. Näiteks, kui Te saite teada kolmnurga olemasolust, siis püüdke käituda väärikalt. Teie käitumisest sõltub kogu edasine sündmuste areng. Selles maailmas ei ole midagi juhuslikku, järelikult peituvad nende sündmuste põhjused osalt ka Teis!

Võtke seda informatsiooni märgina sellest, et midagi tuleks muuta iseenda ja õmbritsevate inimeste suhtes. Süütunne, nagu ka solvumis- ja vihatunne midagi head kaasa ei too. Andke endale andeks, et olite liialt tähelepanematu, liiga vähe seksuaalne, tundlik ja suunake oma pulbitsev energia enesemuutmisele.

Saage aru, et selles olukorras on igaüks vastutav vaid enda eest! Teine pool on vastutav oma tegude eest ja Teie nendele reageerimise eest. Teie aga reageerige targalt. Tuletage meelde, et Te ei oma mingeid õigusi teise inimese suhtes! Orjuse ja pärisorjuse ajad on ammu möödas.

Üheks situatsioonist väljumise võimaluseks on avameelne vestlus. Tehke kõik selles, et see ei viiks veel suuremate arusaamatusteni. Kui Te ei ole avameelseks vestluseks valmis, kui “nördinud mõistus veel keeb”, siis ärge alustage mingit vestlust. Kõigepealt rahunege ise maha. Ka ei tohi ise kõnelusest kõrvale hiilida, ei tohi peita pead liiva alla.

Avameelne, aus vestlus – see on tähtsaim eksam elus. See on küpsuse, vaimsuse ja arukuse eksam. Kui olukord on küps, siis olete Te järelikult selleks eksamiks valmis. Igaüks sooritab oma eksami!

Tuleb iseenda käest ausalt küsida: mis siis rikkus Teie tuju? Kas hirm jääda üksi ja olla alandatud, hirm laste pärast või materiaalse kindlustatuse pärast? Kui see on tõesti nii, siis ei ole see armastus, vaid kiindumus, egoism, omanditunne. Teie oma hirmudega tahate “armastuse” ära petta! Sellega võite maailma käest saada endale palju probleeme. Paljud jäävad peale lahutust üksikuks just sel põhjusel.

Armukolmnurgad tekiksid palju harvemini, kui inimesed oleksid üksteise vastu ausamad.

Mõnele võib naiselikkus assotsieeruda Tšehhovi “dušetškaga”. Ta on teenistusvalmis, armas, alandlik ja mitte jonnakas, igal moel meeldiv. Põhiline on aga see, et temal ei ole oma mina! Ta on kuulekas ja alluv. Ta teeb kõike, et olla mehe meele järgi, kellega saatus teda kokku viis. Tal ei ole oma huve, puudub oma elu, ta lahustub nende meeste elus, kellele läheb mehele. Ideaalne abikaasa! Ta muudab iga kord oma maailmavaadet, sõltuvalt mehe huvidest. Kuid tihti sellistel naistel surevad mehed või lähevad nende juurest ära. Ja seda sellepärast, et vaba hing ei saa koos olla mittevaba hingega.

Naises peaksid olema ühendatud iseseisvus, vastutus, tarkus, graatsia ja oskus olla oma mehe armastatu, kes aitaks mehel saada loojaks. On vaja kindlasti uuesti kasutusele võtta GRAATSIA! Ei tohi lasta perekonnaelul minna allavoolu või loota hea õnne peale. Aeg nõuab teadmisi, oskust, pidevat tööd enda kallal. Ainult selline tee kaitseb Paari “kolmnurgaks” muutumise eest!

Arvatakse, et mees ja naine kohtuvad eelkõige selleks, et jätkata inimsugu. Kuid Paari loomise peamine ülesanne seisneb selles, et veel rohkem avada inimese kõiki omadusi, luua isiksus, ehitada üles õnnelik elu. Paar – see on inimlikkuse kool!

Kui ei ole määratud Paari arengu suund, siis perekond mille ta lõi, kas tammub kohapeal, tiirleb mööda ringi, kuid sagedamine näeme liikumist mööda spiraali allapoole: suur armastus, ajutine armastus, hiljem lugupidamine, harjumus ja siis: “Ja kuhu mul minna, kodu, lapsed …” Just taolistel puhkudel tekivadki soodsad tingimused armukolmnurkade moodustamiseks.

Naine, kes on väsinud lõpututest pere- ja töömuredest, kes on juba unustanud mehepoolse hoolitsuse, mida too väljendas enne pulmi, saab järsku “signaale” täiesti võõralt mehelt. Mees näeb temas naist, hindab tema ilu ja teisi väärtusi, ütleb komplimente ning kingib talle lilli ja toob kingitusi … Ta tunneb end uuesti Naisena. (Ja võib-olla esimest korda elus! Sest paljud, elanud ära oma elu, ei ole tundnud kordagi sellist suhtumis.) Mis see siis on – kiusatus või saatuse kingitusi? Ja kui arnevad veel soojemad suhted, mis aegamööda lähevad üle armastuseks? Mida peab ta sellises situatsioonis tegema?

Kõrvalhuvi on märk sellest, et on vaja paranada suhteid perekonnas! Kui seda on mõistetud ja abinõud tarvitusele võetud, siis Paar ainult võidab. Tihti lasevad inimese selle tähtsa momendi mööda ega pööra end näoga perekonna, oma abikaasa poole siis areneb olukord edasi: huvi ühe suureneb, tekivad võimalused lähenemiseks ja edasi kasvab kõik juba laviinina. Nagu öeldakse, kui sa ei korja kivi ära mäenõlvalt, sünnitad laviini.

Üksikutel naistel tekib tihti “kolmnurka sisenemise” võimalus, sest üksikuid mehi on vähem ja nad ei vasta alati naiste nõudmistele. Kuidas toimida siis, kui vabale naisele püüab läheneda abielus mees? Kõigepealt tuleks uurida üksinduse tekke põhjusi. Väga tähtis on aru saada, et üksindus antakse selleks, et inimene muudaks ennast paremaks. Ehk inimene elab allpool oma võimalusi ja talle antakse aega oma omaduste avamiseks. Sellega on seletatav suurepäraste naiste üksinda olemine – nende ees on latt palju kõrgemal, kuid nad ei taha seda ületada. Esimene, mida tuleb üksinduses saavutada – on rahulolutunne endaga. Väga palju on sisemisi komplekse kui väliseid norme. Häälestatus kindlaks meheleminekuks – see on juba mittevabadus. Heitke kõrvale kahtlused, et te ei suuda luua Paari ja kasutage maksimaalselt aega enda avamiseks. See puudutab nii hinge kui välimust. Vaadake armastusega oma keha ja leidke võimalus saada veel veel terveaks, nooruslikumaks ja külgetõmbavamaks. Tegelege oma rühi, kõnnaku, käte ja silmade harjutustega … Erilist tähelepanu pöörake riietusele – pesust peakatteni, kõigesse tuleb suhtuda austusega iseenda vastu. Paljud naised ei oska isegi komplimente vastu võtta. Tüüpiline situatsioon:

  • Kui hea Te välja näete!

  • Mis te nüüd! Ma ei maganud kogu öö!

    Või

  • Kui ilus kleit teil on!

  • Te pole lihtsalt märganud, et ma kannan seda juba mitu aastat!

Saage aru, et selliste vastuste peale ei taha inimene teile rohkem komplimente teha.

Ilus peab olema ka hing. Heitke kõrvale solvangud ja halvad tunded nende vastu, kellega teil on probleeme.

Väga tähtis on õppima austama vastassugupoolt. Tihti esineb siin raskusi, mis on põhjustatud kas suguvõsaprobleemidest, perekonnasuhetest, isiklikest negatiivsetest kogemustest. On vaja õppida igas mehes (naises) nägema häid omadusi.

Tihti esinev situatsioon, kui naine jääb üksikuks. Reeglina langeb suur osa naisi peale lahutust masendusse, kaotab usu endasse ja oma jõusse. Neile lisandub veel viha ja solvumine äraläinud mehe peale. Sageli lööb ta käega, et kellele ma veel vajalik olen ja pealegi lapsega, või elab edasi vaikselt ja alandlikult ootuses, et ilmub see ainuke, kes saab kõigest aru ja võtab teda sellisena, nagu ta on. Selline ootus võib venida aastate pikkuseks või kesta lausa elu lõpuni. Meeldetuletuseks, et üksindus peale lahutust antakse iseenda muutmiseks.

Tutvudes püüdke olla see, kes te olete. Püüdke reageerida toimuvale võimalikult “peenelt”. Esimestest minutitest peale ärge laske end mingilgi viisil alandada. Olge kannatlik, kuid samas kindlameelne, ärge laske mehel ilmutada halbu iseloomuomadusi – pärast on hilja. Kui teil on laps, siis ärge häbenege teda, vaid rääkige temast uhkusega. Olge kõikidest kompleksidest üle ka vanusevahe puhul.

Emaarmastus (Elavad mõtted. Anatoli Nekrassov)

On tähele pandud, et kui emad nimetavad lapsi “enda omaks”, mitte “meie omaks”, siis peegeldab see peresiseseid suhteid ja võib aimata, milline saab olema lapse tulevik. See lihtne test, kuid samas täpne ja annab alati objektiive pildi.

… mehega on ilmselt seetõttu suhted halvad, et lapsed on Teie jaoks kõige suurem väärtus elus. Mehed hakkavad tihti jooma selle pärast, et neil puudub armastus naise poolt, kes suunab kogu naiseliku enegria emadusse, jättes mehe armastusest ilma. Ja mehed hakkavad jooma, ringi tõmbama ….

Elust lahkuva lapse hing ei kannata – kannatavad vanemad. Nende ja nende kõrval olijate jaoks, ka nende, kes saavad sellest teada, toimub traagiline sündmus. Kõige tähtsam ja samas keerulisem on toimuva põhjustest arusaamine. Mul on tulnud palju kordi suhelda lastest ilma jäänud vanematega ja jõuda selgusele põhjustes, mis viisid tragöödiani. Pikaajaline kogemus näitab, et kõige olulisem põhjus peitub vanemate ülemäärases tunnetes oma laste vastu – see ongi armastuse prioriteetide rikkumine.

Peategelaseks kõikides nendes elulistest näidendites on ematunne. On olemas ka isasid, kes armastavad meeletult oma lapsi, kuid seda esineb palju harvemini. Ja see on ka arusaadav, sest emaduse tunne tekib naises juba raseduse ajal ja see loob õndsuse tunde, temas oleva uue elu ning uue inimese ootuse õnne.

Mida tähendab ülemäärane ja liiga tugev emaarmastus? See tähendab olukorda, mil armastus laste vastu on tugevam armastusest mehe vastu, kui lapsed asuvad esikohale ema väärtushinnangute süsteemis ja mees, tihti ka ema ise nihutatakse tahaplaanile. On olemas kindlad tundemärgid, mis näitavad ülemäärase emaamastuse esinemist perekonnas. Kõigepealt – laste haigused ja nende keerulised saatused. Teiseks, mehe mitteküllaldamne realiseerumine, tema haigused ja kõige sagedamini alkoholism. Kolmandaks, suured probleemid peresuhetes. Need on pinnale kerkinud probleemid. Edasi terves ühiskonnas on suur hulk realiseerumata mehi ja naisi, mille juured ulatuvad samuti üleliigsesse emaarmastusse.

Millised on selle kahjuliku tunde tekkimise olulisemad põhjused? Esimene ja kõige tähtsam – naine ei mõista oma elu mõtet ja seetõttu tekivad nihked väärtushinnangute süsteemis. Teiseks – samalaadsete probleemide olemasolu vanematel ja vanavanematel. Kolmandaks – kaasaegse ühiskonna hoiakud ja traditsioonid, mis asetavad lapsed elus esikohale. Neljandaks – loomulik emase looma tunne, mis on inimeses muutunud omandi tundeks.

On veel üks ematunde olulisi koostisosi – haletsemine. Armastustunne asendub tihti haletsusega. Kaastunnet on lihtsam väljendada kui armastust, sellepärast asendab ta sageli armastust. Kahjuks hävitab ta selle, keda haletseb, alandab teda, segab arenemast. Haletsetakse nõrku, haigeid, vigaseid, kinnistades sellega nende seisundit. Ja mida rohkem haletsetakse inimest, seda rohkem on tal probleeme.

Kui tähelepanelikult jälgida, võib näha, et reeglina lapse sündides väheneb armastus mehe ja naise vahel. Arvatakse, et lapse sünd tugevdab perekonda. Võib olla suureneb tõesti vastutus perekonna ees, eriti mehe vastutus, kuid armastus reeglina väheneb. Ema suunab oma tähelepanu ja armastuse lapsele ja mees lükatakse kõrvale. Naise kiindumist mehesse ja soovi olla naine vähendavad lapse sünni, uue armastuse objekti ilmumisega seotud väsimus ja keerulised olmeküsimused. See võib saada õnne lõpu alguseks perekonnas ja lapse keerulise saatuse alguseks. Pere probleemide uurimine näitab, et armastuse vähendamise põhjueks mehe ja naise vahel on sageli just lapse sündimine perekonda, mis toob kaasa tunnete jahenemise, armukolmnurkade tekke ja lahutused.

Mitte laste sünnitamine, mitte emadus ei ole naise põhiline ülesanne Maa peal, vaid oma olemuse, naiselikkuse kõige kõrgemate omaduste avamine ja tänu sellele – Armastuse Ruumi loomine! Kõik muu on juba tagajärg. Emadus – see on vaid üks naiselikkuse avamise etappe!

Tihti võib näha, et teine laps sünnib esimesest nõrgemana. Selle peamine põhjus on selles, et mehe ja naise vaheline armastus vähenes peale esimese lapse sündi. Teine laps sünnib nõrgemas Armastuse väljas. Reeglina pühendab ema nõrgemale lapsele enam hoolt, tähelepanu ja armastust, eemaldudes veelgi naiselikkusest ja oma mehest. Probleemide spiraal hakkab lahti hargnema allapoole ja viib tihti traagilise lõpuni.

Mitte keegi ei õpeta kusagil, et perekonda ei looda ainult soo jätkamiseks, vaid põhiliselt isiksuse avamiseks, inimese vaimseks arenemiseks. Sellepärast arvatakse, et kui perekonnas on kõik “normaalne” - mees ei joo, ei tõmba ringi, toob raha koju, siis on see hea perekond ja kui nad on säilitanud veel armastuse, siis on kõik ülihea! Tõelises perekonnas aga peaks toimuma pidev vaimne areng, Armastuse ruumi ja õnne suurenemine!

Tihti öeldakse uhkelt ja väljakutsuvalt:”Ma olen kõik oma lastele andnud! Ma pühendasin nendele kogu oma elu!” ma tõlgendan neid sõnu järgmiselt: “ma ei suutnud avada ennast, oma armastust, saada naiseks ja sellepärast ei suutnud luua õnnelikku perekonda. Ja valisin mitte eriti aruka, kuid kergema tee – andsin kogu armastuse lastele, tekitasin sellega neile probleeme.” Just nii tuleb aru saada armastusest, mille taoline naine andis lastele.

… emad sekkuvad tihedamini (heade kavatsustega muidugi, ega ma siis paha pärast!) ja takistavad lastel asuda iseseisvale arenguteele, jõuda õnneliku eluni.

Tihti ei suuda emad tugeva ematunde ja tugeva seotuse tõttu objektiivselt hinnata lapse käitumist, omadusi ja ehitavad tema suhtes illusioone. Ematunne pimestab ja nad ei näe silmnähtavat. Sellepärast on neile ootamatud lapse tembud ja teod. Ematunde tugeva surve all muutuvad lapsed jonnakaks ja agressiivseks ja vanemad tunnevad nendega suhtlemisel pingeid, ei leia vajalikke suhtlemisvorme ja hakkavad ka ise laste vajadustele kohanduma või neid rõhutama, nõudma neilt sama tugevat vastutunnet.

Tugev ematunne rikub lapse vabadust ja segab tal enda väljendamist. Ema sunnib peale oma maailmavaadet, tal puudub tõeline huvi lapse enda maailma vastu. See võib väljenduda suurenenud kontrollis lapse üle. Kui näeme lapse agressiivsust ema vastu, võiks julgelt otsida selle põhjust nende suhetes.

Sageli võib kohata emapoolset “mõistuse armastust”. Ema hakkab last “teaduslikult” kasvatama. Laps muutub ema pedagoogiliste võimete katsepolügooniks. Emad unustavad, et laps on neile antud peamiselt selleks, et nad kasvataksid ennast! Lapsed on meie väikesed õpetajad, kusjuures tihti palju arukamad. Nad on antud selleks, et vanemad elaksid õnnelikumalt.

Tihti püüavad vanemad laste kaudu realiseerida oma täitumata unistusi. Reeglina ei tule sellest midagi head välja.

Ülemäärase emaarmastuse puhul muutub isa perekonnas ülearuseks. Ta hakkab võitlema oma koha eest perekonnas, jooma või lahkub perekonnast. Psühholoogiliselt on kõik ema poolt ette valmistatud juba lapse sünniga ja isa lahkumine on kõigest tagajärg. Naised ei mõista alati toimunu tõelist põhjust ja valavad oma viha välja “truudusetule”, minema läinule, tehes seega olukorra raskemaks, kiindudes üha rohkem lapsesse ja kaotades oma naiselikkuse. Peale mehe lahkumist perekonnast pöörab naine veel rohkem tähelepanu lapsele, suunab temale kogu oma energia. See aga süvendab üksindust ja suurendab lapse probleeme. Ema võib nõuda pidevat tähelepanu ja hoolitsust enda eest, soovida, et laps oleks pidevalt tema seltskonnas, püüab ise olla kursis tema isikliku eluga.

Edasi võib kõik minna tõusvas joones: ema püüab siduda last võimalikult rohkem enda külge, piirata tema iseseisvust. Ta hakkab justkui elama lapse eest (“me läksime kooli, “me käisime maadlemas”, “me lõpetasime kooli”, “me astusime ülikooli”), mis veelgi kitsendab lapse võimalusi, segab ta arenemist.

Ülemäärane ematunne hävitab poisi meheliku alge ja võib tekitada pöördumatuid psüühilisi protsesse. Nii võib homoseksuaalsuse üheks põhjuseks olla just see. Poisis surutakse alla mehelikud omadused ja tugevalt hakkavad arenema naiselikud. Omaette käsitlemist nõuab küsimus ema ja tütre vahekorrast. Eriti keeruline olukord tekib siis, kui täiskasvanud tütar elab koos üksiku emaga. Kui tütar ei suuda väljuda ema mõju alt, avada oma naiselikku alget ega eralduda temast, võib ema tema tee täielikult “kinni panna”. Ema võib kasutada tütre energiaid, elada energeetiliselt tema arvel. Tütar jääb haigeks, vananeb kiiresti, kuid ema elab muudkui edasi. On teada, et ema kõrval elav tütar vananeb kiiremini, kui mõlemad vaimselt ei arene. Ka ema võib sellisel juhul elada palju kauem talle määratud ajast, sest tütar hoiab oma energiaga ema tervist. See tähendab, et ta ohverdab oma õnne ja missiooni. Ja siis nad elavadki nagu kaks eakat naist ja hiljem kui kaks vanurit ühe katuse all. Nad muutuvad väga sarnasteks ja on raske isegi aru saada, et nad on ema ja tütar.

… suhteid lastega ei tohi ehitada kaastundele ja omamistundele (“see on minu laps”), vaid arusaamale, et see on iseseisev hing, mis tuli läbi elama oma kogemust ja vanemate ülesanne seisneb selles, et luua selle kogemuse saamiseks vajalikud tingimused ja suurim vabadus.

… kus peres on kaks last ja ema pöörab ühele neist tunduvalt rohkem tähelepanu. Ja selle vähem armastatud lapse saatus kulgeb palju paremini kui pailapse oma. Ühes peres jäeti tüdruk väikesest peale omapead ja ta kasvas iseseisvaks, aktiivseks isiksuseks ja just tema aitab nüüd vanemaid kõige rohkem, aga hellitatud poeg, kellest ema lootis rohkemat, kasvas passiivseks ja hakkas jooma.

Kui aga vanemad tõesti soovivad aidata oma lapsi, peaksid nad ise olema võimlikult lähemal teineteisele. Noor pere on vanematele nagu kool, uus etapp nende omavahelistes suhetes. Ja kui noortel tekivad probleemid, siis peaksid vanemad püüdma endis leida nende juuri ja kõrvaldama need – siis kaovad probleemid ka lastel. See on tõeline armastuse tee laste juurde! Pole vaja minna laste majja ilma erilise vajaduseta. Pole vaja tassida sinna oma energiaid. See mõjub peaaegu alati negatiivselt. Kui palju perekondi on purunenud vanemate vahelesegamise tagajärjel. Lugemata arv!

Lapsi ei ana selleks meile, et teeksime neist iseenda koopiad, et nad tagaksid meile muretu vanaduspõlve ja et meie hellitaksime oma egoismi. Lapsed antakse meile selleks, et muutuksime nende abil targemaks ja lahendaksime oma ülesanded Maa peal!

Perekond - tarkuse algus (Elavad mõtted. Anatoli Nekrassov)

Üksinduse jooksul mõtiskleb inimene paljudest elulistest probleemidest, otsib nende tekke põhjusi. Ta mõistab oma üksindust ja püüab kuidagi probleemi lahendada. Otsides väljapääsu tekkinud hingelisest üksindusest, võib inimene jõuda usuni Jumalasse, religiooni, mungaelu ja pühakluseni välja. Selline olukord tekib siis, kui mees või naine ei lase oma ellu teist sugupoolt. Ta võib teadlikult ja aktiivselt püüda muuta oma elu, erinevate meetoditega parandada oma tervist. Nii võib ta asuba võistlema tervise, rikkuse ja oma “koha eest päikese all”.

Kui silmapiirile ilmub naisterahvas, kuid ta on veel kaugel, võib tekkida tahe teda vallutada, seega aktiivselt tegutseda. Taolise käitumise eredaks näiteks võiks olla rüütellikkus. Suurem osa mehi on enne pulmikangelased. Kreeka mütoloogiast on tuntud kangelane Herakles. Ta sooritas 12 suurt kangelastegu, aga niipea kui sooritas 13. - allutas naised, tema kangelasteod lõppesid. Kangelase sisundis toimivad mootorina inimese mõistus, jõud, ihad ja konkreetsed eesmärgid.

Suurem osa inimesi läheb seda teed ka perekondlikes suhetes. Nad ületavad kangelaslikult peres ja pere ümber tekkivad probleemid. Kuid nad jäävad ka peres üksikuteks! Üksindus peres on laialt levinud olukord, mis sünnitab almukolmnurki, alkoholismis, lahutusi … Üksindus tekib siis, kui puudu sisemine harmoonia, kui inimeses puudub harmoonia meheliku ja naiseliku alge vahel. Näiteks, kui mehes ei ole arenenud naisalge (just naiselik, mitte emalik), on ta väliselt agressiivne. Kui aga naises ei ole arenenud sisemine meesalge, ei ole jumala-isa-mehe telge, siis ilmutab naine elus mehelikke iseloomuomadusi.

Kui ei avane täielikult ja harmooniliselt nais- või meesalge, siis tekivad ühe soo tunnustega isikud või vastupidi – tekivad lesbilisus või homoseksuaalsuse ilmingud. Nii ühtesid kui teisi on kerge juhtida väljaspoolt, neid on kerge teha marionettideks. Ilmub kolmas, kes hakkab sellite olevustega manipuleerima. Riik on huvitatud just “ühesoolisusest”.

Isadus (Elavad mõtted. Anatoli Nekrassov)

Lähtudes laste ja isade vahelise koostöö psühhoenergeetilise külje mõistmisest võib öelda, et isa ja ema roll ei ole vastastikku asendatav. Pööratakse tähelepanu, et ema, isegi kui ta mängib lapsega, nagu püüab teda rahustada; ema mäng on omamoodi lapse eest hoolitsemise vorm. Ja vastupidi, isa ja üldse meesterahvas armastab jõulisi mänge ja tegevusi, mis arendavad lapse aktiivsust. Seda enam on tunda ema ja isa mõjude erinevust peentasandil, kus mängivad olulist osa soolised energiad.

Isa roll perekonnas sõltub suures osas emast. Lapsed kujundavad oma suhte isasse põhiliselt ema suhtumise kaudu oma mehesse. Vajalik on ema erakordselt peen ja arukas käitumine, lugupidamise ja armastuse maksimaalne avaldumine oma mehe, oma laste isa vastu. Need tunded, mõtted, sõnad ja teod tasuvad end tuhandekordselt – laste õnneliku tuleviku näol ja hea suhtumisega oma vanematesse. Lapsed tunnetavalt väga peenelt just sisemist seisundit. Kui ema räägib isast hästi, kuid tunneb ja mõtleb teisiti, siis lapsed tunnetavad seda valet ja see määrab nende suhtumise isasse.

Armastuse prioriteedid (Elavad mõtted. Anatoli Nekrassov)

Elan etapis, kus üha enam pakuvad huvi suhteid käsitlevad raamatud, pean silmas suhteid iseendaga, perekonnaga, ühiskonnaga jne. Lugemisindu andis Nekrassovi raamat Elavad mõtted. Sellepärast olen eelpool nimetatud raamatust ENDA jaoks teinud mõningaid väljavõtteid, et vajadusel nende juurde tagasi tulla. Alustades armastuse prioriteetidest...

Asetage keskmesse, kõige algusesse ISEENNAST! Kui Te ei hakka ise armastama ennast, siis kes peab Teid armastama hakkama? Haletsema hakatakse, kuid armastama mitte! Seda sellepärast, et tõeline armastus põhineb austusel. Armastades ja austades iseennast, projitseerite oma seisundit väljapoole, hakkate looma seda väärtuste süsteemi, mis võimaldab elus enda täielikku realiseerimist.

…. täiskasvanu soovib varem või hiljem paari luua ja omada enda kõrval armastust. Kui teda ei ole, jätke temale koht, arvestades sellega, et tulevikus saab Ta olema. Ärge täitke seda kohta kellegi teisega! Ei laste ega tööga, ei dissertatsiooni, raha, vanemate, sõprade ega loomadega. See on erakordselt tähtis, et koht Teie kõrval oleks vaba, sest ainult siis võib sinna keegi astuda. Muidu tunneb tulija end selles ruumis ebamugavalt ja lahkub kiiresti.

Teine ring on see ruum, mille loob PAAR. See on psühholoogiliste, sotsiaalsete ja majandussuhete kompleks, mis moodustab perekonna. See on elamispind, kõik vajalik kooseluks, niinimetatud pesa, kodukolle … siin puuduvad pisiasjad. Ka abieluvoodi avaldab mõju Paari kujunemisele.

Sageli seatakse kohe alguses sihiks luua perekond ja kõik oma mõtted, tunded ja teod suunatakse sellele. Kohatud inimest võrreldakse pere etaloniga. Kui pere loomine pannakse esikohale, siis rikutakse samamoodi väärtussüsteemi. Põhimõtteliselt on kõikide suhetevormide puhul esikohal inimese eneseväärikus, armastus iseenda ja partneri vastu. Tähendab, mitte lapsed ega töö, mitte raha ega loomad, vaid mees ja naine on keskmes. Ja see on peamine! Perekonna loodud paaril võib sündida laps. Rõhutan sõna võib selleks, et perekonna peamine siht ei ole laste sünnitamine, vaid enese avamine mehe ja naise kooselus, tihedas koostöös.

Nüüd jõudsime armastuse kolmanda ringini – LASTENI! Paljudele on selline asetus ootamatu, kuid just siin peituvad paljude probleemide põhjused. Kahjuks asetavad väga paljud, eriti naised, oma lapsed kõrgemale kohale, isegi esikohale. Kui lapsed kasvavad perekonnas, kus armastust jaotatakse õigesti, siis luuakse optimaalsed tingimused nende kasvatamiseks ja neile õnneliku saatuse loomiseks. Sel moel annavad vanemad oma õnne ja armastuse edasi oma lastele. Sellisel juhul neil on, mida edasi anda! Ja lapsed omandavad kohe algusest peale tõese maailmavaate, õiged väärtushinnangud ning nad ehitavad oma suhted Maailma üles palju harmoonilisemalt.

Neljandal kohal on armastus VANEMATE vastu, oma juurte vastu. Samasse ringi kuulub armastus kodumaa vastu. Sellesse mõistesse mahub palju – see on koht, kus Te sündisite, kust pärineb Teie suguvõsa, kus möödus lapsepõlv; armastus kodukandi looduse, kogu maa vastu …

Viiendal kohal armastuse hierarhias on inimese loominguline eneseteostus sootsiumis, lihtsamalt öeldes – tema TEGEVUS, TÖÖ. Mitte aja poolest, mis kuulub töö tegemisele, vaid koha poolest hinges, tema tähtsuse poolest teadvuses. Kuid mida me näeme elus? Suurem osa inimesi annab sellele eluvaldkonnale, mitte ainult palju rohkem aega ja jõudu, vaid ka armastust. Väga sageli on töö esimesel kohal. Sellisel juhul võib inimene saavutada häid tulemuis, kuid võib kaotada seejuures tervise, perekonna, lapsed ja isegi elu.

Kuuendal kohal on kõik ülejäänud: sõbrad, hobid, ühiskondlikud, religioossed ja teised huvid, armastus loomade vastu …

Loomulikult tekivad situatsioonid, erilised momendid, mil tuleb rikkuda väärtuste hierarhiaid. Need on lühiajalised kõrvalekalded, kuid kui inimese hinges ja teadvuses on õige maailmavaade, siis need lühiajalised kõrvalekalded ei riku tema põhimõtteid. Strateegiline liin jääb alles.

Saturday, May 1, 2010

Kirjanduse tund majanduskoolis

... sama, mis tehnikumi puhul. Eesti keele stilistika ja hinne 5. Otsin muidugi nõela heinakuhjast, ise olin valinud sellised erialad, kus sellele enam ei peagi tähelepanu pöörama. Moodsaks saavad erinevad majanduse ja juhtimise erialad. Loomulikult täitub ka koduraamatukogu moodsate kirjanike väljaannetega, kes kirjutavad meile majandusest ja juhtimisest. 1999 - 2002 aastatel laiutab riiulitel Eesti tuumik: Alas, Vadi, Türk, Leimann jt.

Mul on selline kiiks, et harva laenutan raamatuid, pigem ostan, et raamatute juurde korduvalt tagasi tulla, kas või tolmu pühkimiseks.


Kirjanduse tund tehnikumis

Vaatan lõputunnistuselt, et oli õppeaine eesti keel ja stilistika hinne 4 :) Kes õppeainet andis ja mida õpetati? Haugi mälu!

Vikipeedia kirjutab, et haugi mälu on väljend, millega märgitakse kellegi väga lühikest mälu. Sageli kasutatakse seda olukorras, kus rahvas nagu oleks poliitikute lubadused unustatud - rahval on haugi mälu. Öeldakse, et haugil, nagu kaladel üldse, tõepoolest on väga lühike mälu ja eesti rahvameelest on haugi mälu eriti lühike - 5 sekundit.

Kirjanduse tund kutsekas

.... hoopis teine lugu ;) Õppetegevus toimub Tartu Toidutööstus- ja Teeninduskoolis, kirjanduse õpetaja Kaili Küngas.

Olen õpetajale tuhandest tänulik selle eest, et avas silmad sellistele suurkujudele nagu oli Dante Alighieri, Giovanni Boccaccio, Shakespear jne. Tõi minuni erinevaid kangelaseeposi ja mütoloogilist luulet, kui seda tuua õpilasteni meile huvitaval viisil, siis oskame seda hinnata ja armastada. Pr Küngas oskas seda teha!

Lõpukirjandi kirjutamisel toetusin Tammsaarele ja hinnang sellele oli väga hea. Tõsise kirjanduse huvilisena sain endale ülesandeks kooli lõpetamise puhul teha lõpukõne. Kõne koostamine oli lihtne, aga seda ettekanda mnjaa näost punane, käed higised (paber peaaegu, et lagunes näppude vahel) ja hääl pigem nii kui Vargamäe Krõõdal, kes heleda häälega kutsus põrsaid koju.

Kirjanduse tund põhikoolis

Oli vaja kirjutada kirjand Jumalaema kirik Pariisis teemal, see oli mu üks lemmik raamatutest põhikoolis. Kohustusliku kirjanduse lugemine oli üks minu lemmik tegevustest põhikoolis ehk vabaaja veetmine raamatukogus. Vähe on raamatuid mida loen mitu korda .... Mahtra sõda olen lugenud ka hiljem.

Tagasi kirjandi juurde, kes seda nüüd mäletab (ikkagi 18. aastat tagasi), kas kirjutasin Esmeraldast või Quasimodost igal juhul olin sellest teemast nii vaimustuses, et olin haaratud kirjutamisse - pidime seda tegema tunni ajal.

Toimub kirjandite tagasi andmine, täpsustan, et tegevus toimub Nuia Keskkoolis ja kirjanduse õpetajaks Viiu Lepik. Minu oma viimane ja näen eemalt, et pool vihiku lehest on punast teksti täis kirjutatud. Tund lõppeb osad õpilased suunduvad vahetunnile ja mina jään õpetaja "moraal" kuulama. Mäletan sellest terve vahetunni kestvast moraalis seda, et ei ole ilus varastada teiste ideid vms, et ma ei ole seda ise kirjutanud. Hinne 1 või 2 seda ka ei mäleta, mäletan vaid seda emotsiooni, mis mind valdas lisaks nutmisele. Alandamine, häbistamine, mõnitamine ning seda kõike selle eest, et kirjandi ülesehitus oli perfektne, kirjavigadeta - raamat oli abiks kirjandi kirjutamisel!

Muideks see ei olnud esimene kord, järele mõeldes oli ta minu jaoks maailma meister alandamises. Räägiti, et kui vihik koju ununes, siis lemmiklause oli, et kas aluspüksid on ikka jalas. Minuga juhtus veel üks lugu nimelt pidime lugema raamatut ja sellest tegema ümberjutustuse klassi ees. Mina valisin endale lugemiseks Otfried Preussleri raamatu Krabat. Julgen arvata, et emotsioon oli sama, mis Stieg Larssoni raamatuid lugedes, ise ma neid lugenud ei ole, aga näen seda sära silmis oma noorel sõbrannal :)

Vaatasin, et see proua Lepik on jätkuvalt eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Loodan siiralt, et on muutnud oma suhtumist õpilastesse ja ei pärsi nende loovust.

Miks ma vajan blogimist?

... iseenda pärast? Et saaksin lugeda neid tundeid, emotsioone ja mõtteid, mis mind mingil hetkel valdasid? Ei tea, aga igatahes see vajadus küpses mu peas väga ammu. Teinekord tunnen vajadust panna kirja näiteks mõte, mis mind mingisuguse sündmuse, raamatu lugemise vms käigus tabas, aga ei taha teha seda kusagil kirjastuse või autori lehekülgedel. Miks? Kas need arvustavad kedagi? Absoluutselt mitte, sest minul ei ole seda võimu arvustada kellegi teise mõtteid, emotsioone. Kõik me oleme erinevad. Mõni inimene läheb mulle rohkem korda, teine vähe ja kolmas kohe üldsegi mitte, aga kui seda kolmandat ei oleks olemas, siis mul ei oleks võimalust esimest ja teist millegi järgi hinnata.

Kui igav oleks, kui kõik oleksime ühtemoodi (majanduslik olukord, huvid, meeldivad ühesugused raamatud, jumaldame kõik reisimist, kõrgharidus, laste arv, riided jne), õnneks see nii ei ole ja tänan kõiki inimesi, kellega ma olen ühel või teisel moel kokku puutunud, et me oleme nii erinevad :)

Olen valmis mõelnud ka kronoloogilise järjekorra millest kindlasti pean kirjutama .... hetkel tundub, et peaksin kõige pealt muretsema uue PC, sest see mille taga hetkel istun on saanud tugevalt kannatada 3. aastase lapse käeläbi, kes nimetab seda nii kui nii oma avvutiks!