Oli vaja kirjutada kirjand Jumalaema kirik Pariisis teemal, see oli mu üks lemmik raamatutest põhikoolis. Kohustusliku kirjanduse lugemine oli üks minu lemmik tegevustest põhikoolis ehk vabaaja veetmine raamatukogus. Vähe on raamatuid mida loen mitu korda .... Mahtra sõda olen lugenud ka hiljem.
Tagasi kirjandi juurde, kes seda nüüd mäletab (ikkagi 18. aastat tagasi), kas kirjutasin Esmeraldast või Quasimodost igal juhul olin sellest teemast nii vaimustuses, et olin haaratud kirjutamisse - pidime seda tegema tunni ajal.
Toimub kirjandite tagasi andmine, täpsustan, et tegevus toimub Nuia Keskkoolis ja kirjanduse õpetajaks Viiu Lepik. Minu oma viimane ja näen eemalt, et pool vihiku lehest on punast teksti täis kirjutatud. Tund lõppeb osad õpilased suunduvad vahetunnile ja mina jään õpetaja "moraal" kuulama. Mäletan sellest terve vahetunni kestvast moraalis seda, et ei ole ilus varastada teiste ideid vms, et ma ei ole seda ise kirjutanud. Hinne 1 või 2 seda ka ei mäleta, mäletan vaid seda emotsiooni, mis mind valdas lisaks nutmisele. Alandamine, häbistamine, mõnitamine ning seda kõike selle eest, et kirjandi ülesehitus oli perfektne, kirjavigadeta - raamat oli abiks kirjandi kirjutamisel!
Muideks see ei olnud esimene kord, järele mõeldes oli ta minu jaoks maailma meister alandamises. Räägiti, et kui vihik koju ununes, siis lemmiklause oli, et kas aluspüksid on ikka jalas. Minuga juhtus veel üks lugu nimelt pidime lugema raamatut ja sellest tegema ümberjutustuse klassi ees. Mina valisin endale lugemiseks Otfried Preussleri raamatu Krabat. Julgen arvata, et emotsioon oli sama, mis Stieg Larssoni raamatuid lugedes, ise ma neid lugenud ei ole, aga näen seda sära silmis oma noorel sõbrannal :)
Vaatasin, et see proua Lepik on jätkuvalt eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Loodan siiralt, et on muutnud oma suhtumist õpilastesse ja ei pärsi nende loovust.
No comments:
Post a Comment