On tähele pandud, et kui emad nimetavad lapsi “enda omaks”, mitte “meie omaks”, siis peegeldab see peresiseseid suhteid ja võib aimata, milline saab olema lapse tulevik. See lihtne test, kuid samas täpne ja annab alati objektiive pildi.
… mehega on ilmselt seetõttu suhted halvad, et lapsed on Teie jaoks kõige suurem väärtus elus. Mehed hakkavad tihti jooma selle pärast, et neil puudub armastus naise poolt, kes suunab kogu naiseliku enegria emadusse, jättes mehe armastusest ilma. Ja mehed hakkavad jooma, ringi tõmbama ….
Elust lahkuva lapse hing ei kannata – kannatavad vanemad. Nende ja nende kõrval olijate jaoks, ka nende, kes saavad sellest teada, toimub traagiline sündmus. Kõige tähtsam ja samas keerulisem on toimuva põhjustest arusaamine. Mul on tulnud palju kordi suhelda lastest ilma jäänud vanematega ja jõuda selgusele põhjustes, mis viisid tragöödiani. Pikaajaline kogemus näitab, et kõige olulisem põhjus peitub vanemate ülemäärases tunnetes oma laste vastu – see ongi armastuse prioriteetide rikkumine.
Peategelaseks kõikides nendes elulistest näidendites on ematunne. On olemas ka isasid, kes armastavad meeletult oma lapsi, kuid seda esineb palju harvemini. Ja see on ka arusaadav, sest emaduse tunne tekib naises juba raseduse ajal ja see loob õndsuse tunde, temas oleva uue elu ning uue inimese ootuse õnne.
Mida tähendab ülemäärane ja liiga tugev emaarmastus? See tähendab olukorda, mil armastus laste vastu on tugevam armastusest mehe vastu, kui lapsed asuvad esikohale ema väärtushinnangute süsteemis ja mees, tihti ka ema ise nihutatakse tahaplaanile. On olemas kindlad tundemärgid, mis näitavad ülemäärase emaamastuse esinemist perekonnas. Kõigepealt – laste haigused ja nende keerulised saatused. Teiseks, mehe mitteküllaldamne realiseerumine, tema haigused ja kõige sagedamini alkoholism. Kolmandaks, suured probleemid peresuhetes. Need on pinnale kerkinud probleemid. Edasi terves ühiskonnas on suur hulk realiseerumata mehi ja naisi, mille juured ulatuvad samuti üleliigsesse emaarmastusse.
Millised on selle kahjuliku tunde tekkimise olulisemad põhjused? Esimene ja kõige tähtsam – naine ei mõista oma elu mõtet ja seetõttu tekivad nihked väärtushinnangute süsteemis. Teiseks – samalaadsete probleemide olemasolu vanematel ja vanavanematel. Kolmandaks – kaasaegse ühiskonna hoiakud ja traditsioonid, mis asetavad lapsed elus esikohale. Neljandaks – loomulik emase looma tunne, mis on inimeses muutunud omandi tundeks.
On veel üks ematunde olulisi koostisosi – haletsemine. Armastustunne asendub tihti haletsusega. Kaastunnet on lihtsam väljendada kui armastust, sellepärast asendab ta sageli armastust. Kahjuks hävitab ta selle, keda haletseb, alandab teda, segab arenemast. Haletsetakse nõrku, haigeid, vigaseid, kinnistades sellega nende seisundit. Ja mida rohkem haletsetakse inimest, seda rohkem on tal probleeme.
Kui tähelepanelikult jälgida, võib näha, et reeglina lapse sündides väheneb armastus mehe ja naise vahel. Arvatakse, et lapse sünd tugevdab perekonda. Võib olla suureneb tõesti vastutus perekonna ees, eriti mehe vastutus, kuid armastus reeglina väheneb. Ema suunab oma tähelepanu ja armastuse lapsele ja mees lükatakse kõrvale. Naise kiindumist mehesse ja soovi olla naine vähendavad lapse sünni, uue armastuse objekti ilmumisega seotud väsimus ja keerulised olmeküsimused. See võib saada õnne lõpu alguseks perekonnas ja lapse keerulise saatuse alguseks. Pere probleemide uurimine näitab, et armastuse vähendamise põhjueks mehe ja naise vahel on sageli just lapse sündimine perekonda, mis toob kaasa tunnete jahenemise, armukolmnurkade tekke ja lahutused.
Mitte laste sünnitamine, mitte emadus ei ole naise põhiline ülesanne Maa peal, vaid oma olemuse, naiselikkuse kõige kõrgemate omaduste avamine ja tänu sellele – Armastuse Ruumi loomine! Kõik muu on juba tagajärg. Emadus – see on vaid üks naiselikkuse avamise etappe!
Tihti võib näha, et teine laps sünnib esimesest nõrgemana. Selle peamine põhjus on selles, et mehe ja naise vaheline armastus vähenes peale esimese lapse sündi. Teine laps sünnib nõrgemas Armastuse väljas. Reeglina pühendab ema nõrgemale lapsele enam hoolt, tähelepanu ja armastust, eemaldudes veelgi naiselikkusest ja oma mehest. Probleemide spiraal hakkab lahti hargnema allapoole ja viib tihti traagilise lõpuni.
Mitte keegi ei õpeta kusagil, et perekonda ei looda ainult soo jätkamiseks, vaid põhiliselt isiksuse avamiseks, inimese vaimseks arenemiseks. Sellepärast arvatakse, et kui perekonnas on kõik “normaalne” - mees ei joo, ei tõmba ringi, toob raha koju, siis on see hea perekond ja kui nad on säilitanud veel armastuse, siis on kõik ülihea! Tõelises perekonnas aga peaks toimuma pidev vaimne areng, Armastuse ruumi ja õnne suurenemine!
Tihti öeldakse uhkelt ja väljakutsuvalt:”Ma olen kõik oma lastele andnud! Ma pühendasin nendele kogu oma elu!” ma tõlgendan neid sõnu järgmiselt: “ma ei suutnud avada ennast, oma armastust, saada naiseks ja sellepärast ei suutnud luua õnnelikku perekonda. Ja valisin mitte eriti aruka, kuid kergema tee – andsin kogu armastuse lastele, tekitasin sellega neile probleeme.” Just nii tuleb aru saada armastusest, mille taoline naine andis lastele.
… emad sekkuvad tihedamini (heade kavatsustega muidugi, ega ma siis paha pärast!) ja takistavad lastel asuda iseseisvale arenguteele, jõuda õnneliku eluni.
Tihti ei suuda emad tugeva ematunde ja tugeva seotuse tõttu objektiivselt hinnata lapse käitumist, omadusi ja ehitavad tema suhtes illusioone. Ematunne pimestab ja nad ei näe silmnähtavat. Sellepärast on neile ootamatud lapse tembud ja teod. Ematunde tugeva surve all muutuvad lapsed jonnakaks ja agressiivseks ja vanemad tunnevad nendega suhtlemisel pingeid, ei leia vajalikke suhtlemisvorme ja hakkavad ka ise laste vajadustele kohanduma või neid rõhutama, nõudma neilt sama tugevat vastutunnet.
Tugev ematunne rikub lapse vabadust ja segab tal enda väljendamist. Ema sunnib peale oma maailmavaadet, tal puudub tõeline huvi lapse enda maailma vastu. See võib väljenduda suurenenud kontrollis lapse üle. Kui näeme lapse agressiivsust ema vastu, võiks julgelt otsida selle põhjust nende suhetes.
Sageli võib kohata emapoolset “mõistuse armastust”. Ema hakkab last “teaduslikult” kasvatama. Laps muutub ema pedagoogiliste võimete katsepolügooniks. Emad unustavad, et laps on neile antud peamiselt selleks, et nad kasvataksid ennast! Lapsed on meie väikesed õpetajad, kusjuures tihti palju arukamad. Nad on antud selleks, et vanemad elaksid õnnelikumalt.
Tihti püüavad vanemad laste kaudu realiseerida oma täitumata unistusi. Reeglina ei tule sellest midagi head välja.
Ülemäärase emaarmastuse puhul muutub isa perekonnas ülearuseks. Ta hakkab võitlema oma koha eest perekonnas, jooma või lahkub perekonnast. Psühholoogiliselt on kõik ema poolt ette valmistatud juba lapse sünniga ja isa lahkumine on kõigest tagajärg. Naised ei mõista alati toimunu tõelist põhjust ja valavad oma viha välja “truudusetule”, minema läinule, tehes seega olukorra raskemaks, kiindudes üha rohkem lapsesse ja kaotades oma naiselikkuse. Peale mehe lahkumist perekonnast pöörab naine veel rohkem tähelepanu lapsele, suunab temale kogu oma energia. See aga süvendab üksindust ja suurendab lapse probleeme. Ema võib nõuda pidevat tähelepanu ja hoolitsust enda eest, soovida, et laps oleks pidevalt tema seltskonnas, püüab ise olla kursis tema isikliku eluga.
Edasi võib kõik minna tõusvas joones: ema püüab siduda last võimalikult rohkem enda külge, piirata tema iseseisvust. Ta hakkab justkui elama lapse eest (“me läksime kooli, “me käisime maadlemas”, “me lõpetasime kooli”, “me astusime ülikooli”), mis veelgi kitsendab lapse võimalusi, segab ta arenemist.
Ülemäärane ematunne hävitab poisi meheliku alge ja võib tekitada pöördumatuid psüühilisi protsesse. Nii võib homoseksuaalsuse üheks põhjuseks olla just see. Poisis surutakse alla mehelikud omadused ja tugevalt hakkavad arenema naiselikud. Omaette käsitlemist nõuab küsimus ema ja tütre vahekorrast. Eriti keeruline olukord tekib siis, kui täiskasvanud tütar elab koos üksiku emaga. Kui tütar ei suuda väljuda ema mõju alt, avada oma naiselikku alget ega eralduda temast, võib ema tema tee täielikult “kinni panna”. Ema võib kasutada tütre energiaid, elada energeetiliselt tema arvel. Tütar jääb haigeks, vananeb kiiresti, kuid ema elab muudkui edasi. On teada, et ema kõrval elav tütar vananeb kiiremini, kui mõlemad vaimselt ei arene. Ka ema võib sellisel juhul elada palju kauem talle määratud ajast, sest tütar hoiab oma energiaga ema tervist. See tähendab, et ta ohverdab oma õnne ja missiooni. Ja siis nad elavadki nagu kaks eakat naist ja hiljem kui kaks vanurit ühe katuse all. Nad muutuvad väga sarnasteks ja on raske isegi aru saada, et nad on ema ja tütar.
… suhteid lastega ei tohi ehitada kaastundele ja omamistundele (“see on minu laps”), vaid arusaamale, et see on iseseisev hing, mis tuli läbi elama oma kogemust ja vanemate ülesanne seisneb selles, et luua selle kogemuse saamiseks vajalikud tingimused ja suurim vabadus.
… kus peres on kaks last ja ema pöörab ühele neist tunduvalt rohkem tähelepanu. Ja selle vähem armastatud lapse saatus kulgeb palju paremini kui pailapse oma. Ühes peres jäeti tüdruk väikesest peale omapead ja ta kasvas iseseisvaks, aktiivseks isiksuseks ja just tema aitab nüüd vanemaid kõige rohkem, aga hellitatud poeg, kellest ema lootis rohkemat, kasvas passiivseks ja hakkas jooma.
Kui aga vanemad tõesti soovivad aidata oma lapsi, peaksid nad ise olema võimlikult lähemal teineteisele. Noor pere on vanematele nagu kool, uus etapp nende omavahelistes suhetes. Ja kui noortel tekivad probleemid, siis peaksid vanemad püüdma endis leida nende juuri ja kõrvaldama need – siis kaovad probleemid ka lastel. See on tõeline armastuse tee laste juurde! Pole vaja minna laste majja ilma erilise vajaduseta. Pole vaja tassida sinna oma energiaid. See mõjub peaaegu alati negatiivselt. Kui palju perekondi on purunenud vanemate vahelesegamise tagajärjel. Lugemata arv!
Lapsi ei ana selleks meile, et teeksime neist iseenda koopiad, et nad tagaksid meile muretu vanaduspõlve ja et meie hellitaksime oma egoismi. Lapsed antakse meile selleks, et muutuksime nende abil targemaks ja lahendaksime oma ülesanded Maa peal!
No comments:
Post a Comment