Kirjanduse tund majanduskoolis

... sama, mis tehnikumi puhul. Eesti keele stilistika ja hinne 5. Otsin muidugi nõela heinakuhjast, ise olin valinud sellised erialad, kus sellele enam ei peagi tähelepanu pöörama. Moodsaks saavad erinevad majanduse ja juhtimise erialad. Loomulikult täitub ka koduraamatukogu moodsate kirjanike väljaannetega, kes kirjutavad meile majandusest ja juhtimisest. 1999 - 2002 aastatel laiutab riiulitel Eesti tuumik: Alas, Vadi, Türk, Leimann jt.

Mul on selline kiiks, et harva laenutan raamatuid, pigem ostan, et raamatute juurde korduvalt tagasi tulla, kas või tolmu pühkimiseks.

Kirjanduse tund tehnikumis

Vaatan lõputunnistuselt, et oli õppeaine eesti keel ja stilistika hinne 4 :) Kes õppeainet andis ja mida õpetati? Haugi mälu!

Vikipeedia kirjutab, et haugi mälu on väljend, millega märgitakse kellegi väga lühikest mälu. Sageli kasutatakse seda olukorras, kus rahvas nagu oleks poliitikute lubadused unustatud - rahval on haugi mälu. Öeldakse, et haugil, nagu kaladel üldse, tõepoolest on väga lühike mälu ja eesti rahvameelest on haugi mälu eriti lühike - 5 sekundit.

Kirjanduse tund kutsekas

.... hoopis teine lugu ;) Õppetegevus toimub Tartu Toidutööstus- ja Teeninduskoolis, kirjanduse õpetaja Kaili Küngas.

Olen õpetajale tuhandest tänulik selle eest, et avas silmad sellistele suurkujudele nagu oli Dante Alighieri, Giovanni Boccaccio, Shakespear jne. Tõi minuni erinevaid kangelaseeposi ja mütoloogilist luulet, kui seda tuua õpilasteni meile huvitaval viisil, siis oskame seda hinnata ja armastada. Pr Küngas oskas seda teha!

Lõpukirjandi kirjutamisel toetusin Tammsaarele ja hinnang sellele oli väga hea. Tõsise kirjanduse huvilisena sain endale ülesandeks kooli lõpetamise puhul teha lõpukõne. Kõne koostamine oli lihtne, aga seda ettekanda mnjaa näost punane, käed higised (paber peaaegu, et lagunes näppude vahel) ja hääl pigem nii kui Vargamäe Krõõdal, kes heleda häälega kutsus põrsaid koju.

Kirjanduse tund põhikoolis

Oli vaja kirjutada kirjand Jumalaema kirik Pariisis teemal, see oli mu üks lemmik raamatutest põhikoolis. Kohustusliku kirjanduse lugemine oli üks minu lemmik tegevustest põhikoolis ehk vabaaja veetmine raamatukogus. Vähe on raamatuid mida loen mitu korda .... Mahtra sõda olen lugenud ka hiljem.

Tagasi kirjandi juurde, kes seda nüüd mäletab (ikkagi 18. aastat tagasi), kas kirjutasin Esmeraldast või Quasimodost igal juhul olin sellest teemast nii vaimustuses, et olin haaratud kirjutamisse - pidime seda tegema tunni ajal.

Toimub kirjandite tagasi andmine, täpsustan, et tegevus toimub Nuia Keskkoolis ja kirjanduse õpetajaks Viiu Lepik. Minu oma viimane ja näen eemalt, et pool vihiku lehest on punast teksti täis kirjutatud. Tund lõppeb osad õpilased suunduvad vahetunnile ja mina jään õpetaja "moraal" kuulama. Mäletan sellest terve vahetunni kestvast moraalis seda, et ei ole ilus varastada teiste ideid vms, et ma ei ole seda ise kirjutanud. Hinne 1 või 2 seda ka ei mäleta, mäletan vaid seda emotsiooni, mis mind valdas lisaks nutmisele. Alandamine, häbistamine, mõnitamine ning seda kõike selle eest, et kirjandi ülesehitus oli perfektne, kirjavigadeta - raamat oli abiks kirjandi kirjutamisel!

Muideks see ei olnud esimene kord, järele mõeldes oli ta minu jaoks maailma meister alandamises. Räägiti, et kui vihik koju ununes, siis lemmiklause oli, et kas aluspüksid on ikka jalas. Minuga juhtus veel üks lugu nimelt pidime lugema raamatut ja sellest tegema ümberjutustuse klassi ees. Mina valisin endale lugemiseks Otfried Preussleri raamatu Krabat. Julgen arvata, et emotsioon oli sama, mis Stieg Larssoni raamatuid lugedes, ise ma neid lugenud ei ole, aga näen seda sära silmis oma noorel sõbrannal :)

Vaatasin, et see proua Lepik on jätkuvalt eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Loodan siiralt, et on muutnud oma suhtumist õpilastesse ja ei pärsi nende loovust.

Miks ma vajan blogimist?

... iseenda pärast? Et saaksin lugeda neid tundeid, emotsioone ja mõtteid, mis mind mingil hetkel valdasid? Ei tea, aga igatahes see vajadus küpses mu peas väga ammu. Teinekord tunnen vajadust panna kirja näiteks mõte, mis mind mingisuguse sündmuse, raamatu lugemise vms käigus tabas, aga ei taha teha seda kusagil kirjastuse või autori lehekülgedel. Miks? Kas need arvustavad kedagi? Absoluutselt mitte, sest minul ei ole seda võimu arvustada kellegi teise mõtteid, emotsioone. Kõik me oleme erinevad. Mõni inimene läheb mulle rohkem korda, teine vähe ja kolmas kohe üldsegi mitte, aga kui seda kolmandat ei oleks olemas, siis mul ei oleks võimalust esimest ja teist millegi järgi hinnata.

Kui igav oleks, kui kõik oleksime ühtemoodi (majanduslik olukord, huvid, meeldivad ühesugused raamatud, jumaldame kõik reisimist, kõrgharidus, laste arv, riided jne), õnneks see nii ei ole ja tänan kõiki inimesi, kellega ma olen ühel või teisel moel kokku puutunud, et me oleme nii erinevad :)

Olen valmis mõelnud ka kronoloogilise järjekorra millest kindlasti pean kirjutama .... hetkel tundub, et peaksin kõige pealt muretsema uue PC, sest see mille taga hetkel istun on saanud tugevalt kannatada 3. aastase lapse käeläbi, kes nimetab seda nii kui nii oma avvutiks!