Selle asemel helistasin hoopis Sally Hayesile. Tema õppis Mary A Woodruffi koolis, ja ma teadsin, et ta on kodus, sest sain temalt paari nädala eest kirja. Ma ei olnud temast eriti suures vaimustuses, aga ta oli mu ammune tuttav. Oma lihtsameelsuses pidasin teda esialgu üsna intelligentseks. Ja nimelt sellepärast, et ta teadis üsna palju teatrist, näidenditest, kirjandusest ja muust selletaolisest värgist. Kui kellelgi on säärastest asjadest hea ülevaade, siis võtab aega, enne kui saad aru, kas ta on tegelikult rumal või mitte. Sally puhul kulus mul selleks aastaid. Oleksin ehk varemgi selgusele jõudnud, kui me ei oleks nii kuradima palju tuvitsenud. Mul on see suur viga, et pean tütarlast, kellega ma tuvitsen alati intelligentseks. Neil asjadel ei ole omavahel midagi ühist, aga mina millegipärast mõtlen ikka, et on.
Jõudsin sinna liiga vara, ja niisiis ma istusin vestibüülis kella alla nahkdiivanile ja hakkasin tüdrukuid vahtima. Paljudes koolides oli vaheaeg juba alanud ja umbes miljon tütarlast istus või seisis vestibüülis oma noormehi oodates. Ühed istusid, jalad ristis, teistel ei olnud jalad ristis, oli ilusate säärtega tüdrukuid, oli inetute jalgadega, oli pealtnäha täitsa toredaid tüdrukuid, ja vastupidi, sääraseid, kellest võiks arvata, et nad pole midagi väärt, kui neid lähemalt tunda. Neid oli tõepoolest põnev jälgida, kui te minust õieti aru saate. Aga omamoodi tegi see mind kurvaks ka, kui ma mõtlesin, et mis neist kõigist küll saab. Tähendab, pärast keskkooli ja kolledzi lõpetamist. Võis arvata, et suurem osa neist abiellub igasugu tuhmide tüüpidega. Meestega, kes räägivad ainult sellest, mitu miili nende neetud masin ühe galloni bensiiniga maha sõidab. Meestega, kes lapsikult solvuvad, kui nad saavad sinu käest lüüa kas golfis või mõnes pingpongi-taolises tobedas mängus. Meestega, kes on alatud. Meestega, kes ei loe ühtki raamatut. Meestega, kes on väga tüütud ...
