- Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.
- On inimesi, kes on oma mingil alal õnnelikku võistlejat kohates kohe valmis silmi sulgema kõigele heale, mis temas on, ja nägema temas ainult halba; on ka inimesi, kes vastupidi ihkavad oma õnnelikus võistlejas leida ennekõike neid omadusi, millega ta on neid võitnud, ja otsivad valust tuikava südamega temas ainult head.
- Selles maailmas, kuhu ta kuulus, jagunesid kõik inimesed kahte täiesti vastandlikku liiki. Üks oli madalam liik: labased, rumalad ja eelkõige naeruväärsed inimesed, kes uskusid, et mees peab elama üheainsa naisega, kellega ta on laulatatud, et tütarlaps peab olema süütu, naine häbelik, mees mehine, mõõdukas ja kindel, et tuleb kasvatada lapsi, teenida leiba, maksta võlgu ja tegeleda muude selletaoliste rumalustega. See oli siis vanamoeliste ja naeruväärsete inimeste liik. Aga oli veel teine liik inimesi, tõelisi, kelle hulka nemadki kõik kuulusid, ja seal pidi olema ennekõike elegantne, ilus suuremeelne, julge, lõbus ja andma punastamata igasugustele kirgedele voli, kõige muu üle aga naerma.
"... Räägitakse, et see olevat armastuseabielu."
" Armastuse? Milliseid antediluviaalsed vaated teil on! Kes kõneleb tänapäeval armastusest?"ütles saadiku naine.
"Mis teha? See rumal vana komme ei taha ikka veel kaduda," ütles Vronski.
"Nende õnnetuseks, kes sellest kombest veel kinni peavad. Ma tunnen ainult õnnelikke mõistuseabielusid."
"Jah, aga kui tihti haitub mõistuseabielude õnn nagu tolm just selle tõttu, et saabub seesama armastus, mida ei tahtud tunnistada," ütles Vronski.
"Kuid mõistuseabieludeks me nimetame neid, kus mõlemad abikaasad on juba sarved maha jooksnud. See tuleb nagu sarlakid läbi põdeda."
"Siis peaks õppima armastust kunstlikult pookima nii nagu rõugeid."
"Ma olin noorena köstrisse armunud," ütles vürstinna Mjahkaja. "Ei tea kas see aitas mind."
"Ei ilma naljata, ma mõtlen - selleks, et armastust tundma õppida, peab eksima ja siis meelt parandama," ütles vürstinna Betsy.
"Isegi pärast abiellumist?" küsis saadiku naine naljatades.
"Kahetsed pole kunagi hilja," ütles diplomaat inglise vanasõna
"Just nimelt," kinnitas Betsy, "peab eksima ja meelt parandama. Mida teie sellest arvate?" pöördus ta Anna poole, kes vaevu märgatava enesekindla muigega seda juttu kuulas.
"Mina arvan," ütles Anna, mängides käest võetud kindaga "mina arvan ... et nii nagu on igal mehel oma mõistus, igal linnul ise laul, nii on ka igal inimesel ise arusaamine armastusest."
...
"Sa ju ei tunnista, et võib ka rõngassaia himustada, kui sul on oma määratud portsjon käes; sinu meelest on see patt, aga mina ei tunnista elu ilma armastuseta," ütles ta Levini küsimusest omamoodi aru saades. "Mis sinna parata, ma olen nii loodud. Ja tõepoolest, kui vähe tehakse sellega teistele kurja ja kui palju mõnu iseendale ..."
"Kas sul on siis midagi uut?" küsis Levin.
"On, vennas! Kas tead ossianlikke naisi ... naisi, keda nähakse unes ... Need naised on ka ilmsi olemas ... ja need naised ajavad hirmu peale! Naine, tead, on selline asi, et uuri teda, kui palju sa uurid, ikka on ta täiesti uus."
"Parem siis mitte uurida."
"Ei, Üks matemaatik on ütelnud, et tõe avastamine ei paku mingit lõbu, küll aga selle otsimine."
- ... vaidlevad pooled jõuavad tohutu energiakuluga, tohutu hulga loogiliste peensuste ja sõnade abil viimaks selgusele, et see, mida nad suure vaevaga olid püüdnud teineteisele tõendada, on juba ammuilma, vaidluse algusest peale neile teada olnud, ainult et see kas meeldib neile või ei meeldi, ja sellepärast pole nad tahtnud seda tunnistada, mis neile meeldib, et mitte vaidluses alla jääda. Ja sageli oli sedagi ette tulnud, et sa taipad korraga vaidluse käigus, mis vastaspoolele meeldib, ja see hakkab sulle endalegi meeldima ja sa oled kohe kõigega nõus, nii et kõik tõendused on ülearused ja jäävad ära; vahel aga on vastupidi: sa ütled viimaks ise välja, mis sulle endale meeldib ja mille kinnitamiseks sa oled argumente välja mõtelnud, ja kui juhtub, et sa ütled seda hästi ja südamest, siis nõustub äkki vastanegi sellega ja jätab vastuvaidlemise.
- Ta oli kolmandat kuud abielus. Ta oli õnnelik, aga sugugi mitte nii, nagu ta oli lootnud. Igal sammul pettus ta oma senistes unistustes ja avastas uut, ootamatut võlu. Ta oli õnnelik, kuid perekonnainimese elu elades nägi ta nüüd igal sammul, et see polnud sugugi see, mida tema oli kujutlenud. Igal sammul oli tal selline tunne, nagu võiks olla inimesel, kes on imetlenud paadi kerge ja rõõmsat libisemist järvel ja pärast seda ise paati istub. Ta näeb, et sellest on vähe, kui sa rahulikult istud japaati ei kõiguta, peab pidevalt, minutikski unustamata mõtlema, kuhu sa sõidad, et jalge all on vesi, ja peab sõudma, mis teeb harjumatud käed valusaks, ja et seda ainult pealt vaadata on kerge, aga seda teha, kuigi see suurt rõõmu valmistab, on väga raske.
- "Ma leian, et teda välismaale saata on niisama hea kui haugi karistuseks vette lasta," (karistus välismaalasele, kelle üle Venemaal kohtu mõistetakse).
- Selleks, et perekondlikus elus midagi ette võtta, on tarvis kas täielikku tüli abikaasade vahel või armastusele rajatud üksmeelt. Kui aga abikaasade vahekord on ebamäärane, nii et pole ühte ega teist, siis on võimatu midagi ette võtta. Paljud perekonnad jäävad ainult sellepärast aastate kaupa vanasse, kummalegi abielupoolele vastumeelsesse paika, et abielus pole ei täielikku tüli ega üksmeelt.
- Ta oli inimese olukorras, kes otsis toitu mänguasjade või laskeriistade kauplusest.
- Ta elas, teadmata ja nägemata võimalustki teadasaamiseks, kes ta on või milleks ta maailmas elab: ta piinles selle tadmatuse pärast, nii et kartis enesetappu, kuid rajas ühtlasi elus oma erilist ja kindlat teed.
- Ta oli elanud hästi, kuid mõtelnud halvasti. Ta elas (ilma et ta oleks seda teadnud) nende vaimsete tõdede järgi, mida ta oli emapiimaga endasse imenud, aga mõistusega ta ei tunnistanud neid tõdesid ja katsus neist hoolikalt mööda hiilida. Nüüd sai talle selgeks, et ta võis elada ainult tänu sellele usule, milles teda oli kasvatatud.
