Sündmuskoht: Viljandi Tavaline Tankla, diisel vuliseb paaki ja laps seab sammud tanklapoodi - tema jaoks on see "shopping" kuna on lubatud midagi ebatervislikku valida - no tuleb tõdeda, et ega sealt midagi tervislikku ju leiagi :) Suundun maksma, privileeg on see, et teen seda tanklaketi kaardiga ja mille maksmise eest hoolitseb minu mehe ettevõte ;) Laps oli suutnud välja valida paar söödavat jubedust ja juba müüja tädi oli need märkamatult pannud kaartile. Palusin, et ta teeks muutuse ja kõik peale kütuse maksan kohe ja siis see tuli MAAILMA KÕIGE KÕVEM MÕHH. Tõesti, arvan, et seda kuulsid väljas tankivad autojuhid ja maanteed mööda kihutavad reisijad. Ehmatasin ja küsisin mõhhi põhjust, vaikus ... põhjus oli see, et ta arvas, et ei saa tehingut tagasi võtta! Teadmiseks, et aastalõpu seisuga oli Viljandi 26 kutsekõrgharidusega, 55 bakalaureuse kraadiga ja 24 magistrikraadiga töötut! Ahhaa 337 algharidusega inimest ka! Viljandimaa rahvaarv? Hetkel puudub täpne info, maakonna lehelt leiab 2008. a pärineva info - huvitav kas see võiks veel kellelegi huvi pakkuda? Et oleks tore vaadata, kui oli rahvast, tööd, leiba ja tsirkust ;)
Supermarketi toiduosakond - tundub, et puudub ladu, kuna hiigelkonteinereid lükatakse ja vahel ka jäetakse riiulite vahele, sest kauba väljapanijal tuleb midagi vahele. Seigeldes, tagurdades, ostukorvi peakohal hoides jõuan lõpuks õnnelikult ja kahjustamata kassani. Kõik läks nii kui valatult müüja muudkui piiksutas ja mina suutin juba ühtteist kotti toppida - kuigi hetkeks pidin kiire sisse ja välja hingamise tegema, et mitte endast välja minna. Miks? Ma jälestan seda kui see lint kerib toiduaineid hunnikusse, lömastades kohukesi, rebides salatilt lehti jne See selleks, tahan maksta, aga EI SAA! Müüjaga otsib vahetut kontakti järgmine klient, juba ta on oma paljudest kliendikaartidest selle õige leidnud ja müüjale ulatanud. Ukerdan siis raha selleks ettenähtud kohta panema, läbi raskuste mul see õnnestub, raha tagasi saades see nii libedalt enam ei lähe - maanaine, suur kui mägi ei liigu paigast ja nii pudenevad sendid põrandale. Põrandal kükitates tahaks paugu selle hiiglase põlveõndlasse panna, hoolimata kõigest ta ei liigu!
Teel koju, mõned hooneomanikud on tublid mõned mitte ... kaotan tasakaalu ja peaaegu kukun, püsti jäin, aga kuivatuspaberist poekott rebeneb. Mõned meetrid koduni, kui kohtun kahe trikirattal oleva teismelisega, üks neist väidab, et tõmbab kellelegi taha - kui see on see mida mina mõtlen, siis loodan, et pealinna noortel on selleks moodsam sõnavara - jube mage on siin maal ikka elada.
Olen ma küüniline? Kindlasti mitte? Kui vaid teaksite mu facebook'i sõpra, kes üle päeva pritsib sappi, siis see on küüniline ;)
