Kas valitud partner on ikka see õige?

Varem või hiljem jõuab suhe punkti, kus kumbki pool leiab end voodis lamamas ja end partneri poole keerates mõtlemas, et see kõik on üks kohutav eksitus. Selle hetkeni jõudmiseks võib kuluda aega paarist kuust paari aastani. Mida teha siis kui esimene vaimustus lahtub? "Mina nimetan seda tõelise abielu esimeseks päevaks." See ei tähenda sugugi, et olete vale kaaslase valinud. See on märguanne isiklikuks kasvuks - teil tuleb võtta vastutus oma pettumuste eest. Me igatseme alati kedagi täiuslikku, kuid peame elama koos ebatäiusliku inimesega. Me kõik armume inimesse, kellest me loodame, et ta ravib meile elus löödud haavad, kuid lõpuks saab temast hoopis kaaslane, kes oskab kõige paremini meie vanu haavu lahti kiskuda (Terrence Real, Bostoni pereterapeud).

Romantikasse on juba eos sisse istutatud idee sellest, et oleme valinud endale vale kaaslase. Paarisuhete varajast staadiumit iseloomustab tugev kiindumud ja sõge armumine, mis meenutab paljuski kokaiini mõju all olekut. Siin mängivad olulist rolli tugevate naudingute kogemisega seostuvad neurokemikaalid. Nii nagu ka kokaiinidoosi puhul, ei ole seegi seisund püsiv. Seni kuni kõik kestab - 9. kuust kuni nelja aastani - on sügaval kiindumusel üks kindel omadus: ülehinnatakse omavahelist sarnasust ja idealiseeritakse teineteist. Meid vaimustab asjaolu, et ka talle meeldivad tai toidud ja filmiklassika. Me vaatame mööda tema kirest vanade autode ja internetipokkeri vastu. Varem või hiljem jõuab kohale reaalsus. Sõge kiindumus saab kõigil otsa. See on hetk, mil avastate omavahelise psühholoogilise sobimatuse ja illusioonid hakkavad murenema. Järsku on ettepoole pööratud mündi teine külg ja just omavahelised erinevused on kõik, mida te siis näha suudate. Nüüd keskendute kõigele sellele, mis on valesti. Tekib vajadus teisele selgitada, mida kõike ta eneses muutma peaks. Paratamatu järeldus, et ilmselgelt olete leidnud partneriks vale isiku, on tingitud harjumuspärasest n.ö Tuhkatriinu mõtteviisist :), mis eeldab, et igaühe jaoks ongi olemas vaid üksainus õige inimene. Selle laialtlevinud uskumuse tulemused on paraku hävituslikud. Sageli sukeldumegi seepeale hävitavasse käitumismudelisse, nagu kaaslase süüdistamine oma rahulolematuses või lohutuse otsimine väljaspool suhet.

Selle asemel, et keskendudateisele inimesele, tuleks vaadata otsa endale ja küsida, et miks ma järsku nii rahulolematu olen ja mis mul endal teha tuleks? Suure tõenäosusega ei ole viga teie kaaslases. Küpsete inimeste armastus on see, kui me ei oota, et meie partner teeks meid õnnelikuks ja me ei süüdista oma rahulolematuses teda. Me anname aru, et vastutame ise oma ootuste, oma negatiivsete reaktsioonide ja ebakindluse ning ka oma masendushetkede eest (Christine Meinecke, kliiniline psühholoog).

Mitte ükski suhe ei kata kunagi täielikult kellegi vajadusi, tuleb heaks kiita inimene, kelle me oleme valinud ja kes on valinud meid. Meil kõigil on oma puudused. Lapsevanemana tunnistame, et see kuulub asja juurde, kuid abikaasane peame seda "kohutavaks". Tarbimiskultuur kinnitab meile, et ei tohi leppida millegagi, mis pole meie jaoks ideaalne. (William Doherty, abielu- ja pereteraapia).

Teil ei ole võimalik partnerit valides ükshaaval omadusi välistada. See on täispakett: halb ja hea tulevad üheskoos (Thomas Bradbury, psühholoog).

Miks me teineteist õnnelikuks ei tee küsis hr Katz, kes lahutas abielu ja on nüüd taas püsisuhtesse jõudnud. Ta on veendumusel, et abielu ei tähenda õige inimese leidmist, vaid õigeks inimeseks saamist. Paljud inimesed tunnevad nagu oleksid nad abiellunud vale isikuga, kuid mina olen avastanud, et tegeikult on küsimus hoopis selles, kuidas ise paremaks abikaasaks kasvada.

Naised kipuvad suhetesse kaasa tooma rohkem fantaasiaid kui mehed. Samuti algatavad naised rohkem lahkuminekuid - ligi 2/3 lahutustest - sest neid tabab suurema tõenäosusega illusioonide purunemine. Ka võrdlevad nad partnereid sõpraderingis sagedamini kui mehed seda teevad. Naistel on palju sagedamini oma nägemus, milline üks suhe olema peaks. Nad on ka altimad võrdlema olemasolevat sellega, mida nad arvavad, et neil peaks olema. Mehed näevad enamasti lõhet selle vahel, mis neil on, ja selle vahel, mida nad usuvad, et nad on ära teeninud, ainult seksuaalsel pinnal. Abielu nad iga päev ei vaatle (William Doherty, abielu- ja pereteraapia).

Abielus olles ei ole omavaheline sobimatus kunagi lahutuse tegelik põhjus. See on hea põhjus, et algjärgus suhe lõpetada. Kuid kui inimesed ütlevad, et ta on küll tore inimene, aga me lihtsalt ei sobi, siis on juhtunud midagi, mille osalised on mõlemad pooled, ja miski lasi nende suhtel hääbuda. See on kena moodus mõista anda, et ei süüdista juhtunus partnerit. Tõeline põhjus on pigem selles, et kumbki partneritest ei olnud suhtes enam päriselt kohal. Olgu põhjuseks täielik lapsevanema roll või töö või oskamatus lahendada konflikte (William Doherty, abielu- ja pereteraapia).

Kui olete jõudnud punkti, milles tuleb esitada ultimaatum, ei ole te oma suhte heaks piisavalt tööd teinud. See on midagi sarnast, kui auto jääb korraga kiirteel seisma ja te ütlete, et see ei tööta ju enam, ise pole kümne aasta jooksul autoga kordagi õlivahetuses käinud. Iga suhte keskmeks on mõlema partneri valmisolek olla avatud ja haavatav ning teineteist ära kuulata ja teineteisest hoolida. Just see teebki inimestest teineteisele need õiged kaaslased (Thomas Bradbury, psühholoog).

Kuigi elus ei ole garantiisid, on mõni isikuomadus suhtele pigem hea ja mõni pigem halb. Heade poolel on huumorimeel, tasakaalukus, valmisolek puudustele läbi sõrmede vaadata, tundlikkus enda ja kõige suhtes, mis teile oluline, ja oskus hoolida. Halvemale poolele jäävad krooniline valelikkus, krooniline muretsemine või neurootilisus, emotsionaalne ülereageerimine, kiire vihastumine, komme vimma pidada, madal enesehinnang, oma hetkeaje vähene kontrollimine, kalduvus agressiivsusele, keskendatud pigem enesele kui oma kaaslasele. Osa olukordi, näiteks emba kumba kaasa pidev abieluväline stress, võivad samuti suhte purunemisele kaasa aidata.

Lisaks on inimese, kes ei sobi just nimelt teile, sest nad ei jaga teiega sarnaseid väärtusi ega eesmärke. Põhiväärtuste erinevused saavad sageli saatuslikuks noorelt abiellunuile, kel puudub enne paari heitmist piisav elukogemus ja teadmine, kes nad ise tegelikult on. Enamik inimesi kujundab oma uskumuste süsteemi välja hilise teismeea ja kahekümnendate eluaastate alguses ning seejärel kohandab oma elustiilivalikuid lähtuvalt sellest. Loomulikult peate te teadma, mis on teile elus oluline. See võib osutuda parajaks väljakutseks mitte ainult noortele, vaid ükskõik kellele ja ükskõik millises vanuses.

Fakt on see, et nii nagu teisedki elu alustalad - näiteks töö ja lapsed - ei saa ka abielu olla pideva rahulolu allikas. Me keegi ei leia ideaalset armastust, mingit osa meie sügavamast olemusest ei suuda tabada ükski kaaslane. Loomulikult võib alati pea liiva alla peita, kuid see ei ole ainus ega parim lahendus. Vahel toob abielu meile ka valu ja muret. Ja see on vajalik nii isiksuse kui isikutevaheliseks kasvuks. Tõele au andes on pidev pöörane õnnetunne igal abieluhetkel võimatu, kui olete vastu võtnud ükskõik millise elu väljakutsetest - kas kasvatate lapsi, olete alustanud ettevõtlusega või hoolitsete eakate vanemate eest (Michelle Givertz, pereteemade spetsialist).

Unelmate kokkuvarisemisest saab tõukejõud meie sisemisele kasvule, sest saame põhjuse avastada enese tegelikke vajadusi: tunda iseend, märgata oma vajadusi ja neist partneriga avameelselt rääkida. Enamik meist kipub oma tegelikke vajadusi teiste eest varjama, sest tavapäraselt oleme just nendes valdkondades kõige tundlikumad ja haavatavamad. Kui me riskime kaaslase eest paljastada oma sisemaailma, avaneb meile võimalus senisest sügavamaks läheduseks ja omavaheliseks sidemeks. see ongi suhete suurim vägi: läheduse loomine on eeldus kasvada täiesti sõltumatuks inimolendiks, samas kui oma isiksuse täielik teostamine avardab läheduse ja omavahelisi ühendatuse võimalusi. See on see, mis muudab partnerid teineteise õigeks kaaslaseks (Ken Page, psühhoterapeut).

Ei ole olemas kaht inimest, kes on teineteise jaoks loodud. See kõik on kohanemise ja kohandumise küsimus. Alustuseks tuleb tunda iseend, et teie helluse-, kaasatuse ja valitsemise vajadus saaksid rahuldatud just teile kõige olulisemates punktides (Michelle Givertz, pereteemade spetsialist). Isegi kõige õnnelikumad abielupaarid mõtestavad oma suhet korduvalt ringi (Christine Meinecke, kliiniline psühholoog). Suhted peavadki olema pidevas arengus, et sobituda pidevalt muutuvate väliste oludega.

Kui mõlemad abielupooled on valmis võtma oma õlgadele armastuse ehitamise ja konfliktide leevendamise keeruka, kuid hapra ülesande, siis on neil ka üpriski suur eduvõimalus. Kui aga üks osapooltest tõrgub, võib juhtuda, et teine peab talle ütlema, et meil on vaja teha ühist tööd, sest ma tunnen, et kipume teineteise jaoks kaotsi minema, ja ma ei taha , et see juhtuks (Ken Page, psühhoterapeut).

Me kõik oleme n.ö rasked isiksused. Iga abikaasa on raske juhtum :) Me rõhutame küll seda, et meie abikaasa on raske isiksus, kuid kipume unustama, et temalgi on meiega raske. Kui tahate, et teid saadaks teie eluteel kaaslane, siis tuleb teil läbi teha nii idealiseerimise kui ka unelmate purunemise protsess. Kui mitte oma praeguse kaasaga, siis järgmisega. Ja omakorda järgmisega. Ideaalse kaasa otsinguil ajate te vaid oma lapsed segadusse. Uuringud näitavad, et inimesed ei tee teisel katsel sugugi paremat valikut. Kõige sagedamini vahetatakse ühesugused probleemid lihtsalt teiste vastu (William Doherty, abielu- ja pereteraapia).

Bostoni ülikoolis töötav Real kirjeldab, kuidas ta osales oma sõprade 25. pulmaaastapäeva peol. Küsiti suhte pikaealisuse saladust. Mees vastas, et ial hommikul, kui ma üles tõusen, loputan ma külma veega oma nägu ja ütlen enesele valju häälega "Ega sinagi teab mis taeva kingitus ole!" ;)

Tundeehtne

Päev tõotas tulla suurepärane ... päike, mis tungis toa aknast sisse ajas silmi kissitama. Mõnus! Õhtu enam nii ei tundu. Ma olen pissed off! Vahel lihtsalt on taluvuspiir nii ahtake.

Sündmuskoht: Viljandi Tavaline Tankla, diisel vuliseb paaki ja laps seab sammud tanklapoodi - tema jaoks on see "shopping" kuna on lubatud midagi ebatervislikku valida - no tuleb tõdeda, et ega sealt midagi tervislikku ju leiagi :) Suundun maksma, privileeg on see, et teen seda tanklaketi kaardiga ja mille maksmise eest hoolitseb minu mehe ettevõte ;) Laps oli suutnud välja valida paar söödavat jubedust ja juba müüja tädi oli need märkamatult pannud kaartile. Palusin, et ta teeks muutuse ja kõik peale kütuse maksan kohe ja siis see tuli MAAILMA KÕIGE KÕVEM MÕHH. Tõesti, arvan, et seda kuulsid väljas tankivad autojuhid ja maanteed mööda kihutavad reisijad. Ehmatasin ja küsisin mõhhi põhjust, vaikus ... põhjus oli see, et ta arvas, et ei saa tehingut tagasi võtta! Teadmiseks, et aastalõpu seisuga oli Viljandi 26 kutsekõrgharidusega, 55 bakalaureuse kraadiga ja 24 magistrikraadiga töötut! Ahhaa 337 algharidusega inimest ka! Viljandimaa rahvaarv? Hetkel puudub täpne info, maakonna lehelt leiab 2008. a pärineva info - huvitav kas see võiks veel kellelegi huvi pakkuda? Et oleks tore vaadata, kui oli rahvast, tööd, leiba ja tsirkust ;)

Supermarketi toiduosakond - tundub, et puudub ladu, kuna hiigelkonteinereid lükatakse ja vahel ka jäetakse riiulite vahele, sest kauba väljapanijal tuleb midagi vahele. Seigeldes, tagurdades, ostukorvi peakohal hoides jõuan lõpuks õnnelikult ja kahjustamata kassani. Kõik läks nii kui valatult müüja muudkui piiksutas ja mina suutin juba ühtteist kotti toppida - kuigi hetkeks pidin kiire sisse ja välja hingamise tegema, et mitte endast välja minna. Miks? Ma jälestan seda kui see lint kerib toiduaineid hunnikusse, lömastades kohukesi, rebides salatilt lehti jne See selleks, tahan maksta, aga EI SAA! Müüjaga otsib vahetut kontakti järgmine klient, juba ta on oma paljudest kliendikaartidest selle õige leidnud ja müüjale ulatanud. Ukerdan siis raha selleks ettenähtud kohta panema, läbi raskuste mul see õnnestub, raha tagasi saades see nii libedalt enam ei lähe - maanaine, suur kui mägi ei liigu paigast ja nii pudenevad sendid põrandale. Põrandal kükitates tahaks paugu selle hiiglase põlveõndlasse panna, hoolimata kõigest ta ei liigu!

Teel koju, mõned hooneomanikud on tublid mõned mitte ... kaotan tasakaalu ja peaaegu kukun, püsti jäin, aga kuivatuspaberist poekott rebeneb. Mõned meetrid koduni, kui kohtun kahe trikirattal oleva teismelisega, üks neist väidab, et tõmbab kellelegi taha - kui see on see mida mina mõtlen, siis loodan, et pealinna noortel on selleks moodsam sõnavara - jube mage on siin maal ikka elada.

Olen ma küüniline? Kindlasti mitte? Kui vaid teaksite mu facebook'i sõpra, kes üle päeva pritsib sappi, siis see on küüniline ;)