No kuidas see mulkide kirjeldus küll meenutab minu onu, kassi teda silitamas näinud ei ole, aga koeraga hullab küll ja mis naabrivaldustesse puutub siis nii kaugele kui silm ulatub on need aastate jooksul onu omaks saanud.
Kohati jääb tunne, et eestlased oma veidrate elluviisidega - välikäimla lugu Minu Eesti 1 osas, kui oluline hinnamääraja on merevaade korteril mis tegelikkuses osutub aga peldikuks ja veidrate tegevustega - usside kaevamine kalale minekuks, kurjad ei väga kurjad head käitumistava eiravad MUPO inimesed, elaksid teisel planeedil. Meid on vähe ja ometi oleme nii unikaalsed, et meie, eesti naiste pärast õpitakse isegi eesti keel selgeks.
Milline hunnitu koht! Oslo. Vaikne, jahe, hall, provinstlik, ükskõikne, just nagu Tallinn, ent sada korda enam. Suurepärane paik enesetapuks ... kui maailmas on üks koht, kus inimene tunneb end veel üksikuma, eraldatuma ja inimkonnast võõrandunuma kui Tallinnas, siis peab see olema hilissügisene Oslo, kus tasased blondid snakkerdavad (räägivad, norra keeles) vaikselt oma moodsaimatesse sideseadmetesse, kus statoilised trammijuhid uhavad üha edasi ning kus joodikud magavad anonüümselt sildade all nagu väsinud haldjad ... Ettevaatust depressiivne Oslo
Sellest siin ja paljust enamast loe Minu Eesti raamatutest. Olen lugenud enam kui pooled raamatud, mis on ilmunud Minu sarjas, aga Minu Eesti jääb vaieldamatuks lemmikuks. Mis oleks kui tuleks järg ka näiteks Minu Hispaaniale, Minu Itaaliale või Minu Marokole? Lood iseenesest ei ole lõppenud ja huvitav oleks teada kuidas sellised erinevate kultuuritaustade kooslused kestavad.
