Kuristik rukkis

Selle asemel helistasin hoopis Sally Hayesile. Tema õppis Mary A Woodruffi koolis, ja ma teadsin, et ta on kodus, sest sain temalt paari nädala eest kirja. Ma ei olnud temast eriti suures vaimustuses, aga ta oli mu ammune tuttav. Oma lihtsameelsuses pidasin teda esialgu üsna intelligentseks. Ja nimelt sellepärast, et ta teadis üsna palju teatrist, näidenditest, kirjandusest ja muust selletaolisest värgist. Kui kellelgi on säärastest asjadest hea ülevaade, siis võtab aega, enne kui saad aru, kas ta on tegelikult rumal või mitte. Sally puhul kulus mul selleks aastaid. Oleksin ehk varemgi selgusele jõudnud, kui me ei oleks nii kuradima palju tuvitsenud. Mul on see suur viga, et pean tütarlast, kellega ma tuvitsen alati intelligentseks. Neil asjadel ei ole omavahel midagi ühist, aga mina millegipärast mõtlen ikka, et on.

Jõudsin sinna liiga vara, ja niisiis ma istusin vestibüülis kella alla nahkdiivanile ja hakkasin tüdrukuid vahtima. Paljudes koolides oli vaheaeg juba alanud ja umbes miljon tütarlast istus või seisis vestibüülis oma noormehi oodates. Ühed istusid, jalad ristis, teistel ei olnud jalad ristis, oli ilusate säärtega tüdrukuid, oli inetute jalgadega, oli pealtnäha täitsa toredaid tüdrukuid, ja vastupidi, sääraseid, kellest võiks arvata, et nad pole midagi väärt, kui neid lähemalt tunda. Neid oli tõepoolest põnev jälgida, kui te minust õieti aru saate. Aga omamoodi tegi see mind kurvaks ka, kui ma mõtlesin, et mis neist kõigist küll saab. Tähendab, pärast keskkooli ja kolledzi lõpetamist. Võis arvata, et suurem osa neist abiellub igasugu tuhmide tüüpidega. Meestega, kes räägivad ainult sellest, mitu miili nende neetud masin ühe galloni bensiiniga maha sõidab. Meestega, kes lapsikult solvuvad, kui nad saavad sinu käest lüüa kas golfis või mõnes pingpongi-taolises tobedas mängus. Meestega, kes on alatud. Meestega, kes ei loe ühtki raamatut. Meestega, kes on väga tüütud ...

Lives (Vogue, oct 2013)

"I never wanted to have children a single day in my life. It´s why my firt husbend and I broke up. He thought I would grow out of it, but I never did it. Now he´s married with lots of children, and I´m happy for him. Temperamentally, I´m just not drawn that way. The only time I feel bad about it is when I am talking to young women scientists and I know they are looking at me, thinking, Oh she gave up kids to be a scientist, and I want to tell them, "No, I didn´t!" I´m very happy with my personal life." (Cori Bargmann, respected neoroscientist)

Anna Karenina

Nagu oleksin lugenud psühholoogia raamatut ... olin seda raamatut lugenud varajastes 20. ja tegin seda jälle, 35+ ... põhimõtteliselt niikui ei olekski lugenud, tundub, et puudus elukool, et mõista armastust.

• Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. 
• On inimesi, kes on oma mingil alal õnnelikku võistlejat kohates kohe valmis silmi sulgema kõigele heale, mis temas on, ja nägema temas ainult halba; on ka inimesi, kes vastupidi ihkavad  oma õnnelikus võistlejas leida ennekõike neid omadusi, millega ta on neid võitnud, ja otsivad valust tuikava südamega temas ainult head.
• Selles maailmas, kuhu ta kuulus, jagunesid kõik inimesed kahte täiesti vastandlikku liiki. Üks oli madalam liik: labased, rumalad ja eelkõige naeruväärsed inimesed, kes uskusid, et mees peab elama üheainsa naisega, kellega ta on laulatatud, et tütarlaps peab olema süütu, naine häbelik, mees mehine, mõõdukas ja kindel, et tuleb kasvatada lapsi, teenida leiba, maksta võlgu ja tegeleda muude selletaoliste rumalustega. See oli siis vanamoeliste ja naeruväärsete inimeste liik. Aga oli veel teine liik inimesi, tõelisi, kelle hulka nemadki kõik kuulusid, ja seal pidi olema ennekõike elegantne, ilus suuremeelne, julge, lõbus ja andma punastamata igasugustele kirgedele voli, kõige muu üle aga naerma. 

...

"... Räägitakse, et see olevat armastuseabielu."
" Armastuse? Milliseid antediluviaalsed vaated teil on! Kes kõneleb tänapäeval armastusest?"ütles saadiku naine.
"Mis teha? See rumal vana komme ei taha ikka veel kaduda," ütles Vronski.
"Nende õnnetuseks, kes sellest kombest veel kinni peavad. Ma tunnen ainult õnnelikke mõistuseabielusid."
"Jah, aga kui tihti haitub mõistuseabielude õnn nagu tolm just selle tõttu, et saabub seesama armastus, mida ei tahtud tunnistada," ütles Vronski.
"Kuid mõistuseabieludeks me nimetame neid, kus mõlemad abikaasad on juba sarved maha jooksnud. See tuleb nagu sarlakid läbi põdeda."
"Siis peaks õppima armastust kunstlikult pookima nii nagu rõugeid."
"Ma olin noorena köstrisse armunud," ütles vürstinna Mjahkaja. "Ei tea kas see aitas mind."
"Ei ilma naljata, ma mõtlen - selleks, et armastust tundma õppida, peab eksima ja siis meelt parandama," ütles vürstinna Betsy.
"Isegi pärast abiellumist?" küsis saadiku naine naljatades.
"Kahetsed pole kunagi hilja," ütles diplomaat inglise vanasõna
"Just nimelt," kinnitas Betsy, "peab eksima ja meelt parandama. Mida teie sellest arvate?" pöördus ta Anna poole, kes vaevu märgatava enesekindla muigega seda juttu kuulas.
"Mina arvan," ütles Anna, mängides käest võetud kindaga "mina arvan ... et nii nagu on igal mehel oma mõistus, igal linnul ise laul, nii on ka igal inimesel ise arusaamine armastusest."

...

"Sa ju ei tunnista, et võib ka rõngassaia himustada, kui sul on oma määratud portsjon käes; sinu meelest on see patt, aga mina ei tunnista elu ilma armastuseta," ütles ta Levini küsimusest omamoodi aru saades. "Mis sinna parata, ma olen nii loodud. Ja tõepoolest, kui vähe tehakse sellega teistele kurja ja kui palju mõnu iseendale ..."
"Kas sul on siis midagi uut?" küsis Levin.
"On, vennas! Kas tead ossianlikke naisi ... naisi, keda nähakse unes ... Need naised on ka ilmsi olemas ... ja need naised ajavad hirmu peale! Naine, tead, on selline asi, et uuri teda, kui palju sa uurid, ikka on ta täiesti uus."
"Parem siis mitte uurida."
"Ei, Üks matemaatik on ütelnud, et tõe avastamine ei paku mingit lõbu, küll aga selle otsimine."

• ... vaidlevad pooled jõuavad tohutu energiakuluga, tohutu hulga loogiliste peensuste ja sõnade abil viimaks selgusele, et see, mida nad suure vaevaga olid püüdnud teineteisele tõendada, on juba ammuilma, vaidluse algusest peale neile teada olnud, ainult et see kas meeldib neile või ei meeldi, ja sellepärast pole nad tahtnud seda tunnistada, mis neile meeldib, et mitte vaidluses alla jääda.  Ja sageli oli sedagi ette tulnud, et sa taipad korraga vaidluse käigus, mis vastaspoolele meeldib, ja see hakkab sulle endalegi meeldima ja sa oled kohe kõigega nõus, nii et kõik tõendused on ülearused ja jäävad ära; vahel aga on vastupidi: sa ütled viimaks ise välja, mis sulle endale meeldib ja mille kinnitamiseks sa oled argumente välja mõtelnud, ja kui juhtub, et sa ütled seda hästi ja südamest, siis nõustub äkki vastanegi sellega ja jätab vastuvaidlemise.
• Ta oli kolmandat kuud abielus. Ta oli õnnelik, aga sugugi mitte nii, nagu ta oli lootnud. Igal sammul pettus ta oma senistes unistustes ja avastas uut, ootamatut võlu. Ta oli õnnelik, kuid perekonnainimese elu elades nägi ta nüüd igal sammul, et see polnud sugugi see, mida tema oli kujutlenud. Igal sammul oli tal selline tunne, nagu võiks olla inimesel, kes on imetlenud paadi kerge ja rõõmsat libisemist järvel ja pärast seda ise paati istub. Ta näeb, et sellest on vähe, kui sa rahulikult istud japaati ei kõiguta, peab pidevalt, minutikski unustamata mõtlema, kuhu sa sõidad, et jalge all on vesi, ja peab sõudma, mis teeb harjumatud käed valusaks, ja et seda ainult pealt vaadata on kerge, aga seda teha, kuigi see suurt rõõmu valmistab, on väga raske.
• "Ma leian, et teda välismaale saata on niisama hea kui haugi karistuseks vette lasta," (karistus välismaalasele, kelle üle Venemaal kohtu mõistetakse).
• Selleks, et perekondlikus elus midagi ette võtta, on tarvis kas täielikku tüli abikaasade vahel või armastusele rajatud üksmeelt. Kui aga abikaasade vahekord on ebamäärane, nii et pole ühte ega teist, siis on võimatu midagi ette võtta. Paljud perekonnad jäävad ainult sellepärast aastate kaupa vanasse, kummalegi abielupoolele vastumeelsesse paika, et abielus pole ei täielikku tüli ega üksmeelt.
• Ta oli inimese olukorras, kes otsis toitu mänguasjade või laskeriistade kauplusest.
• Ta elas, teadmata ja nägemata võimalustki teadasaamiseks, kes ta on või milleks ta maailmas elab: ta piinles selle tadmatuse pärast, nii et kartis enesetappu, kuid rajas ühtlasi elus oma erilist ja kindlat teed.
• Ta oli elanud hästi, kuid mõtelnud halvasti. Ta elas (ilma et ta oleks seda teadnud) nende vaimsete tõdede järgi, mida ta oli emapiimaga endasse imenud, aga mõistusega ta ei tunnistanud neid tõdesid ja katsus neist hoolikalt mööda hiilida. Nüüd sai talle selgeks, et ta võis elada ainult tänu sellele usule, milles teda oli kasvatatud.

Kas süda on ümmargune? 2 osa

Teine trikk lugemise juures on see, et murran enda jaoks tähtsad lehenurgad. Seekord oli neid kuidagi hästi palju. Väga tahan neid tsitaate jagada oma tüdrukutega, sest mulle tundub, et sipleme selles samas tunnetest pakatavas veekogus. Kus vahel küsimused jäävadki küsimusteks?

Ma ei julge hästi tunnistada, aga ... Omamoodi tundub see loomulik, et ta ei tule kaasa ja ma lähen üksi - mis tahes põhjendusi ta võiks tuua, peamine on see, et tegelikult tundub see loomulik. Minu ja tema elu vahel on olnud vist algusest peale juuspeen pragu, kuigi me elame ühe katuse all nagu mees ja naine ning loodame saada lapsi. See pragu on olemas, aga see ei häiri mind, ilmselt ka teda mitte, me tundume sõbraliku paralleelsusega koos eksisteerivat.

Hommikutervituse pilke võib olla erinevaid. Just selline on minu lemmik. Naeratus vaid korraks, silmanurgast. Tere, kas said öösel pärast und? Kas sa mäletad? Kas sul on kõik hästi? Kas pole lahe koos seda ühist saladust kanda? Siis riivab ta näpuga nina, korraks. Eileöine kokkulepe on jõus. "Teeme nii, et kui ma panen seltskonnas korra omale näpu nina peale, siis see tähendab: ma igatsen sind." "Aga mina? Kas ma panen siis ka oma näpu nina peale?" "Sa pane oma näpp ... hahaa , silma?" "Ma peaksin siis vist kogu aeg, näpp silmas ringi kõndima ..." Hõõrun nüüd korra silma ja lähen edasi.

... Kord pillutas meid kokku uue ajastu ookean. Möödas oli palju aastaid, kui ma põrkusin Temaga kokku internetis. Jah, kord. Keegi võrdles mäletamist lutsukivi viskamisega. Läheb aastaid, kui kivi on õhus, ja me peaaegu unustame, aga siis tuleb ta jälle me ellu, riivab korraks, lööb veed virvendama, ja kaob ... et jälle kunagi tagasi tulla.

Sõnad paiskuvad minust välja ja mul on kahju, et nad kõik kohe lõhki lähevad ja mul pastakat pole.

... jne,  nüüd kohe lugema ja leidke endale need õiged lehed, mida murda ;)

Mehed otsivad sagedamini lühiajalist ja naised pikaajalist suhet. Miks?

Tegin seda jälle, see tähendab, et kusagilt tulles ei viitsi ajakirju tuua koju tagasi - rebin välja lehti, mille juurde ehk tahaksin aja jooksul tagasi tulla. Nii ka seekord, Psühholoogia Sinule (märts 2013).

... kui võrrelda omavahel meeste ja naiste sugurakke, siis seemnerakud on väiksed, neid toodetakse mehe kohta ööpäevas keskmiselt 130 miljonit, samas kui munarakk on seemneraku kõrval hiiglane ja neid valmib iga menstruaaltsükli jooksul tavaliselt vaid üksainus. Seega on ühe suguraku tootmise "hind" meestel ja naistel erinev: emassugurakk on isassugurakust märksa "kallim".

Ka rasedus, sünnitus ja imetamine on naisele kulukas (ja ohtlik): mitmesuguste rasedusaegsete tervisehädade ja sünnitraumade, samuti sünnitusest põhjustatud surmade sagedus oli (ja on paljudes maailma piirkondades tänini) enne moodsa meditsiini võidukäiku märkimisväärne. Samuti ei ole naisel raseduse ajal võimalik oma järglaste arvu suurendada ja naine on üheksa kuud nii-öelda mängust väljas, samal ajal kui mehel on vähemalt teoreetiline võimalus sel ajal veel lapse eostada.

Kõige selle tõttu on naised kaaslase otsingul valivamad ning neil on evolutsiooni käigus kujunenud välja vajadus veenduda enne mehele rohelise tule andmist, kas partner ikka on igati hea ja eelpoolmainitud ohverdusi väärt.

Mehed aga nii raskeid valikuid tegema ei pea ja võivad piirduda sellega, et otsustavad lihtsalt viljaka naise kasuks. Reaalsuses see muidugi kõik nii lihne ja must-valge pole, sest tegelikult on mehed kui naised teatud tingimustel huvitatud nii lühi- kui ka pikaajalistest seksuaalsuhetest, kuid eelpool mainitud põhjustel panustavad just mehed lühisuhtesse proportsionaalselt rohkem.

Naise viljakust on meestel otseste tunnuste abil raske hinnata. Kaks võimalikku vihjet on vanus ja tervislik seisund, aga ka välimus (täidlased huuled, ilus näonahk, läikivad juuksed), käitumine (nooruslik kõnnak, kõrge aktiivsus) ja sotsiaalne reputatsioon (teistelt kogutud info tervise ja vanuse kohta).

Nagu võib eeldada, peavad mehed nii head välimust kui ka füüsilist atraktiivsust oluliseks omadusteks nii lõhi- kui ka pikaajalise suhte korral, kuid veidi olulisemad on need näitajad siiski lühiajaliste suhete korral.

Keskmiselt soovivad meesterahvad elu jooksul kogeda 18,5 ja naised 4-5 seksuaalpartnerit. meeste suurem partnerite arv eeldab ka väiksemaid nõudmisid partnerile, vähemalt selles osas, mis puudutab lühiajalist strateegiat. Meeste standardid on lühiajalise partneri hindamisel naiste omadega võrreldes oluliselt madalamad. Meeste n.ö madalam latt lühiajalise partneri valikul on tingitud sellest, et mehed on vähem investeerivam sugupool. Naistele ei tasu meestega sarnane mudel end lihtsalt ära.

Lühiajalist suhet otsides hindasid mehed positiivsena naise omadust olla partneri suhtes vähevaliv, samas pikaajalisest suhtes hinnati seda negatiivse omadusena. Mehed hindasid lühiajalise huvi korral olulisemaks neid omadusi, mis annavad vihjeid paremale seksuaalsele ligipääsetavusele, näiteks seksapiilsus ja seksuaalne kogemus. Ehk lihtsamini öeldes: mida selgemad on signaalid võimalikule kohesele seksuaalsuhtele, seda atraktiivsem on naine lühiajalist strateegiat kasutavale meesterahvale.

Mehed, kes plaanivad lühiajalist suhet, peaksid vältima naisi, kes soovivad pühendumist või nõuavad suuri "investeeringuid" enne seksuaalvahekorda. Põhjus on lihtne. Mida suurem on "kulu" ühele konkreetsele partnerile, seda vähem jääb resursse teistele võimalikele partneritele. Seda nii materiaalsete ressursside kui panustatud aja näol.

Milliseid taktikaid kasutavad inimesed, kes tahavad vältida suhtele pühendumist? Lühiajalist seksuaalpartnerit ignereeritakse, et vastata tema kõnedele ja sõnumitele või üritatakse lõpetada suhtlemine sootuks. Lühiajalist huvi näitab ka psühholoogilise või emotsionaalse intiimsuse vältimine - näiteks kallistamisest, hellitamisest, kiindumuse näitamisest ja tüüpilisest "suhtejutust" hoidumine.

Kui meesterahvas lähtub lühiajalisest seksuaalsest huvist ja naisterahva soov on pikemaajalisem suhe, siis on konflikt nende kahe eesmärgi vahel vältimatu. Kuidas need lõppevad on hästi teada. Tõenäoliselt on pettumuse vältimise üks võimalusi eelnevalt teadvustada, mida ma suhtelt soovin. Kõige kindlam on seda aga kaaslaselt otse küsida ;)

Kas valitud partner on ikka see õige?

Varem või hiljem jõuab suhe punkti, kus kumbki pool leiab end voodis lamamas ja end partneri poole keerates mõtlemas, et see kõik on üks kohutav eksitus. Selle hetkeni jõudmiseks võib kuluda aega paarist kuust paari aastani. Mida teha siis kui esimene vaimustus lahtub? "Mina nimetan seda tõelise abielu esimeseks päevaks." See ei tähenda sugugi, et olete vale kaaslase valinud. See on märguanne isiklikuks kasvuks - teil tuleb võtta vastutus oma pettumuste eest. Me igatseme alati kedagi täiuslikku, kuid peame elama koos ebatäiusliku inimesega. Me kõik armume inimesse, kellest me loodame, et ta ravib meile elus löödud haavad, kuid lõpuks saab temast hoopis kaaslane, kes oskab kõige paremini meie vanu haavu lahti kiskuda (Terrence Real, Bostoni pereterapeud).

Romantikasse on juba eos sisse istutatud idee sellest, et oleme valinud endale vale kaaslase. Paarisuhete varajast staadiumit iseloomustab tugev kiindumud ja sõge armumine, mis meenutab paljuski kokaiini mõju all olekut. Siin mängivad olulist rolli tugevate naudingute kogemisega seostuvad neurokemikaalid. Nii nagu ka kokaiinidoosi puhul, ei ole seegi seisund püsiv. Seni kuni kõik kestab - 9. kuust kuni nelja aastani - on sügaval kiindumusel üks kindel omadus: ülehinnatakse omavahelist sarnasust ja idealiseeritakse teineteist. Meid vaimustab asjaolu, et ka talle meeldivad tai toidud ja filmiklassika. Me vaatame mööda tema kirest vanade autode ja internetipokkeri vastu. Varem või hiljem jõuab kohale reaalsus. Sõge kiindumus saab kõigil otsa. See on hetk, mil avastate omavahelise psühholoogilise sobimatuse ja illusioonid hakkavad murenema. Järsku on ettepoole pööratud mündi teine külg ja just omavahelised erinevused on kõik, mida te siis näha suudate. Nüüd keskendute kõigele sellele, mis on valesti. Tekib vajadus teisele selgitada, mida kõike ta eneses muutma peaks. Paratamatu järeldus, et ilmselgelt olete leidnud partneriks vale isiku, on tingitud harjumuspärasest n.ö Tuhkatriinu mõtteviisist :), mis eeldab, et igaühe jaoks ongi olemas vaid üksainus õige inimene. Selle laialtlevinud uskumuse tulemused on paraku hävituslikud. Sageli sukeldumegi seepeale hävitavasse käitumismudelisse, nagu kaaslase süüdistamine oma rahulolematuses või lohutuse otsimine väljaspool suhet.

Selle asemel, et keskendudateisele inimesele, tuleks vaadata otsa endale ja küsida, et miks ma järsku nii rahulolematu olen ja mis mul endal teha tuleks? Suure tõenäosusega ei ole viga teie kaaslases. Küpsete inimeste armastus on see, kui me ei oota, et meie partner teeks meid õnnelikuks ja me ei süüdista oma rahulolematuses teda. Me anname aru, et vastutame ise oma ootuste, oma negatiivsete reaktsioonide ja ebakindluse ning ka oma masendushetkede eest (Christine Meinecke, kliiniline psühholoog).

Mitte ükski suhe ei kata kunagi täielikult kellegi vajadusi, tuleb heaks kiita inimene, kelle me oleme valinud ja kes on valinud meid. Meil kõigil on oma puudused. Lapsevanemana tunnistame, et see kuulub asja juurde, kuid abikaasane peame seda "kohutavaks". Tarbimiskultuur kinnitab meile, et ei tohi leppida millegagi, mis pole meie jaoks ideaalne. (William Doherty, abielu- ja pereteraapia).

Teil ei ole võimalik partnerit valides ükshaaval omadusi välistada. See on täispakett: halb ja hea tulevad üheskoos (Thomas Bradbury, psühholoog).

Miks me teineteist õnnelikuks ei tee küsis hr Katz, kes lahutas abielu ja on nüüd taas püsisuhtesse jõudnud. Ta on veendumusel, et abielu ei tähenda õige inimese leidmist, vaid õigeks inimeseks saamist. Paljud inimesed tunnevad nagu oleksid nad abiellunud vale isikuga, kuid mina olen avastanud, et tegeikult on küsimus hoopis selles, kuidas ise paremaks abikaasaks kasvada.

Naised kipuvad suhetesse kaasa tooma rohkem fantaasiaid kui mehed. Samuti algatavad naised rohkem lahkuminekuid - ligi 2/3 lahutustest - sest neid tabab suurema tõenäosusega illusioonide purunemine. Ka võrdlevad nad partnereid sõpraderingis sagedamini kui mehed seda teevad. Naistel on palju sagedamini oma nägemus, milline üks suhe olema peaks. Nad on ka altimad võrdlema olemasolevat sellega, mida nad arvavad, et neil peaks olema. Mehed näevad enamasti lõhet selle vahel, mis neil on, ja selle vahel, mida nad usuvad, et nad on ära teeninud, ainult seksuaalsel pinnal. Abielu nad iga päev ei vaatle (William Doherty, abielu- ja pereteraapia).

Abielus olles ei ole omavaheline sobimatus kunagi lahutuse tegelik põhjus. See on hea põhjus, et algjärgus suhe lõpetada. Kuid kui inimesed ütlevad, et ta on küll tore inimene, aga me lihtsalt ei sobi, siis on juhtunud midagi, mille osalised on mõlemad pooled, ja miski lasi nende suhtel hääbuda. See on kena moodus mõista anda, et ei süüdista juhtunus partnerit. Tõeline põhjus on pigem selles, et kumbki partneritest ei olnud suhtes enam päriselt kohal. Olgu põhjuseks täielik lapsevanema roll või töö või oskamatus lahendada konflikte (William Doherty, abielu- ja pereteraapia).

Kui olete jõudnud punkti, milles tuleb esitada ultimaatum, ei ole te oma suhte heaks piisavalt tööd teinud. See on midagi sarnast, kui auto jääb korraga kiirteel seisma ja te ütlete, et see ei tööta ju enam, ise pole kümne aasta jooksul autoga kordagi õlivahetuses käinud. Iga suhte keskmeks on mõlema partneri valmisolek olla avatud ja haavatav ning teineteist ära kuulata ja teineteisest hoolida. Just see teebki inimestest teineteisele need õiged kaaslased (Thomas Bradbury, psühholoog).

Kuigi elus ei ole garantiisid, on mõni isikuomadus suhtele pigem hea ja mõni pigem halb. Heade poolel on huumorimeel, tasakaalukus, valmisolek puudustele läbi sõrmede vaadata, tundlikkus enda ja kõige suhtes, mis teile oluline, ja oskus hoolida. Halvemale poolele jäävad krooniline valelikkus, krooniline muretsemine või neurootilisus, emotsionaalne ülereageerimine, kiire vihastumine, komme vimma pidada, madal enesehinnang, oma hetkeaje vähene kontrollimine, kalduvus agressiivsusele, keskendatud pigem enesele kui oma kaaslasele. Osa olukordi, näiteks emba kumba kaasa pidev abieluväline stress, võivad samuti suhte purunemisele kaasa aidata.

Lisaks on inimese, kes ei sobi just nimelt teile, sest nad ei jaga teiega sarnaseid väärtusi ega eesmärke. Põhiväärtuste erinevused saavad sageli saatuslikuks noorelt abiellunuile, kel puudub enne paari heitmist piisav elukogemus ja teadmine, kes nad ise tegelikult on. Enamik inimesi kujundab oma uskumuste süsteemi välja hilise teismeea ja kahekümnendate eluaastate alguses ning seejärel kohandab oma elustiilivalikuid lähtuvalt sellest. Loomulikult peate te teadma, mis on teile elus oluline. See võib osutuda parajaks väljakutseks mitte ainult noortele, vaid ükskõik kellele ja ükskõik millises vanuses.

Fakt on see, et nii nagu teisedki elu alustalad - näiteks töö ja lapsed - ei saa ka abielu olla pideva rahulolu allikas. Me keegi ei leia ideaalset armastust, mingit osa meie sügavamast olemusest ei suuda tabada ükski kaaslane. Loomulikult võib alati pea liiva alla peita, kuid see ei ole ainus ega parim lahendus. Vahel toob abielu meile ka valu ja muret. Ja see on vajalik nii isiksuse kui isikutevaheliseks kasvuks. Tõele au andes on pidev pöörane õnnetunne igal abieluhetkel võimatu, kui olete vastu võtnud ükskõik millise elu väljakutsetest - kas kasvatate lapsi, olete alustanud ettevõtlusega või hoolitsete eakate vanemate eest (Michelle Givertz, pereteemade spetsialist).

Unelmate kokkuvarisemisest saab tõukejõud meie sisemisele kasvule, sest saame põhjuse avastada enese tegelikke vajadusi: tunda iseend, märgata oma vajadusi ja neist partneriga avameelselt rääkida. Enamik meist kipub oma tegelikke vajadusi teiste eest varjama, sest tavapäraselt oleme just nendes valdkondades kõige tundlikumad ja haavatavamad. Kui me riskime kaaslase eest paljastada oma sisemaailma, avaneb meile võimalus senisest sügavamaks läheduseks ja omavaheliseks sidemeks. see ongi suhete suurim vägi: läheduse loomine on eeldus kasvada täiesti sõltumatuks inimolendiks, samas kui oma isiksuse täielik teostamine avardab läheduse ja omavahelisi ühendatuse võimalusi. See on see, mis muudab partnerid teineteise õigeks kaaslaseks (Ken Page, psühhoterapeut).

Ei ole olemas kaht inimest, kes on teineteise jaoks loodud. See kõik on kohanemise ja kohandumise küsimus. Alustuseks tuleb tunda iseend, et teie helluse-, kaasatuse ja valitsemise vajadus saaksid rahuldatud just teile kõige olulisemates punktides (Michelle Givertz, pereteemade spetsialist). Isegi kõige õnnelikumad abielupaarid mõtestavad oma suhet korduvalt ringi (Christine Meinecke, kliiniline psühholoog). Suhted peavadki olema pidevas arengus, et sobituda pidevalt muutuvate väliste oludega.

Kui mõlemad abielupooled on valmis võtma oma õlgadele armastuse ehitamise ja konfliktide leevendamise keeruka, kuid hapra ülesande, siis on neil ka üpriski suur eduvõimalus. Kui aga üks osapooltest tõrgub, võib juhtuda, et teine peab talle ütlema, et meil on vaja teha ühist tööd, sest ma tunnen, et kipume teineteise jaoks kaotsi minema, ja ma ei taha , et see juhtuks (Ken Page, psühhoterapeut).

Me kõik oleme n.ö rasked isiksused. Iga abikaasa on raske juhtum :) Me rõhutame küll seda, et meie abikaasa on raske isiksus, kuid kipume unustama, et temalgi on meiega raske. Kui tahate, et teid saadaks teie eluteel kaaslane, siis tuleb teil läbi teha nii idealiseerimise kui ka unelmate purunemise protsess. Kui mitte oma praeguse kaasaga, siis järgmisega. Ja omakorda järgmisega. Ideaalse kaasa otsinguil ajate te vaid oma lapsed segadusse. Uuringud näitavad, et inimesed ei tee teisel katsel sugugi paremat valikut. Kõige sagedamini vahetatakse ühesugused probleemid lihtsalt teiste vastu (William Doherty, abielu- ja pereteraapia).

Bostoni ülikoolis töötav Real kirjeldab, kuidas ta osales oma sõprade 25. pulmaaastapäeva peol. Küsiti suhte pikaealisuse saladust. Mees vastas, et ial hommikul, kui ma üles tõusen, loputan ma külma veega oma nägu ja ütlen enesele valju häälega "Ega sinagi teab mis taeva kingitus ole!" ;)

Tundeehtne

Päev tõotas tulla suurepärane ... päike, mis tungis toa aknast sisse ajas silmi kissitama. Mõnus! Õhtu enam nii ei tundu. Ma olen pissed off! Vahel lihtsalt on taluvuspiir nii ahtake.

Sündmuskoht: Viljandi Tavaline Tankla, diisel vuliseb paaki ja laps seab sammud tanklapoodi - tema jaoks on see "shopping" kuna on lubatud midagi ebatervislikku valida - no tuleb tõdeda, et ega sealt midagi tervislikku ju leiagi :) Suundun maksma, privileeg on see, et teen seda tanklaketi kaardiga ja mille maksmise eest hoolitseb minu mehe ettevõte ;) Laps oli suutnud välja valida paar söödavat jubedust ja juba müüja tädi oli need märkamatult pannud kaartile. Palusin, et ta teeks muutuse ja kõik peale kütuse maksan kohe ja siis see tuli MAAILMA KÕIGE KÕVEM MÕHH. Tõesti, arvan, et seda kuulsid väljas tankivad autojuhid ja maanteed mööda kihutavad reisijad. Ehmatasin ja küsisin mõhhi põhjust, vaikus ... põhjus oli see, et ta arvas, et ei saa tehingut tagasi võtta! Teadmiseks, et aastalõpu seisuga oli Viljandi 26 kutsekõrgharidusega, 55 bakalaureuse kraadiga ja 24 magistrikraadiga töötut! Ahhaa 337 algharidusega inimest ka! Viljandimaa rahvaarv? Hetkel puudub täpne info, maakonna lehelt leiab 2008. a pärineva info - huvitav kas see võiks veel kellelegi huvi pakkuda? Et oleks tore vaadata, kui oli rahvast, tööd, leiba ja tsirkust ;)

Supermarketi toiduosakond - tundub, et puudub ladu, kuna hiigelkonteinereid lükatakse ja vahel ka jäetakse riiulite vahele, sest kauba väljapanijal tuleb midagi vahele. Seigeldes, tagurdades, ostukorvi peakohal hoides jõuan lõpuks õnnelikult ja kahjustamata kassani. Kõik läks nii kui valatult müüja muudkui piiksutas ja mina suutin juba ühtteist kotti toppida - kuigi hetkeks pidin kiire sisse ja välja hingamise tegema, et mitte endast välja minna. Miks? Ma jälestan seda kui see lint kerib toiduaineid hunnikusse, lömastades kohukesi, rebides salatilt lehti jne See selleks, tahan maksta, aga EI SAA! Müüjaga otsib vahetut kontakti järgmine klient, juba ta on oma paljudest kliendikaartidest selle õige leidnud ja müüjale ulatanud. Ukerdan siis raha selleks ettenähtud kohta panema, läbi raskuste mul see õnnestub, raha tagasi saades see nii libedalt enam ei lähe - maanaine, suur kui mägi ei liigu paigast ja nii pudenevad sendid põrandale. Põrandal kükitates tahaks paugu selle hiiglase põlveõndlasse panna, hoolimata kõigest ta ei liigu!

Teel koju, mõned hooneomanikud on tublid mõned mitte ... kaotan tasakaalu ja peaaegu kukun, püsti jäin, aga kuivatuspaberist poekott rebeneb. Mõned meetrid koduni, kui kohtun kahe trikirattal oleva teismelisega, üks neist väidab, et tõmbab kellelegi taha - kui see on see mida mina mõtlen, siis loodan, et pealinna noortel on selleks moodsam sõnavara - jube mage on siin maal ikka elada.

Olen ma küüniline? Kindlasti mitte? Kui vaid teaksite mu facebook'i sõpra, kes üle päeva pritsib sappi, siis see on küüniline ;)